Septembrifuuga. Luuletusi 1976-1979

Mats Traadi luulekogus „Septembrifuuga. Luuletusi 1976–1979“ põimuvad looduse vaatlused, elu tsüklilisus ja inimese sisemaailma kajad, moodustades terviku, kus vaikne tähelepanelikkus ja filosoofiline järelemõtlikkus vahelduvad lüürilise kujundlikkusega. Traat liigub oma luules tihti maastiku ja aja piiril – september kui üleminek, kui viljade valmimise ja hääbumise aeg, saab siin mitmetasandiliseks kujundiks. Kogu keskmes on inimese ja looduse vaheline suhe, mida autor ei esita romantiseerituna, vaid rahulikult ja eluliselt – maa ei ole pelgalt taust, vaid mõtte- ja tundeallikas, mis kutsub enesevaatlusele ning ajas kulgemise mõtestamisele.

Traadi luulekeel on selge, kujundid lihtsad, kuid tähenduslikud. Paljud tekstid põhinevad rütmilisel kõnel, mis meenutab rahvalaulu või muistset loitsimist, andes luulele lausa muusikalise mõõtme – vihjates ka pealkirjas mainitud fuugale, kus korduvad motiivid varieeruvad ja arenevad. Kogus kohtab mõtisklusi töö ja aja, vaikuse ja kulumise üle. Samas leidub ka ühiskonnakriitilisi alltoone, mis väljenduvad peenelt, sageli metafooride kaudu. Luule kõneleb üksildusest ja kuulumisest, inimese püüdest leida rahu või vähemalt mõistmist keset muutuvaid hooaegu ja tähendusi. Need on tekstid, mis ei suru end peale, vaid jäävad lugeja meelde tasase järeltundena.

Mats Traat (1936–2022) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, kelle loomingus on keskne koht maaelul ja eestlase suhetel looduse ning ajaga. Tema keel on sageli rahvalik, kuid mitte lihtsustav – selles on sügavus, mis kasvab aeglasest vaatlusest ja tundlikust mõtlemisest. „Septembrifuuga“ kuulub Traadi luule küpsemasse perioodi, kus ta oli leidnud oma tonaalsuse ja temaatilise suuna. See kogu on hea näide tema võimest ühendada vaimset ja maiset, isiklikku ja üldinimlikku, jättes iga luuletuse lõppu ruumi ka lugeja enda häälele ja küsimustele, mis ei kao koos viimase reaga.