Puud olid, puud olid hellad velled

Mats Traadi „Puud olid, puud olid hellad velled“ on lüürilis-poeetiline jutukogu, mis keskendub inimese ja looduse, mälu ja aja suhetele. Teose nimilugu, nagu ka mitmed teised kogumikus, kujutab elu väikestes kogukondades ja taludes, kus loodus pole pelgalt taust, vaid tegelane omaette – lähedane, hingestatud ja omamoodi kõnelev. Lood kulgevad vaikse süvenemisega, avades tegelaste sisemaailma, nende sidet maaga, aga ka hääbuvaid tavasid ja elurütme. Teemadeks on sageli igatsus, mälestused, kaotus ning loodusest otsitav või leitud tasakaal ja leppimine. Traadi proosa on kujundirohke, kuid samas vaoshoitud, pakkudes nii poeetilist ilu kui eksistentsiaalset sügavust.

Jutustused on tihedas kontaktis Eesti maastiku ja ajalooga, viies lugeja nii männimetsadesse kui külatanumatele, kus minevik ja olevik põimuvad märkamatult. Tegelased on tavaliselt lihtsad inimesed, kes elavad loodusega kooskõlas või püüavad selles tasakaalu saavutada. Paljud lood on kirjutatud sisekaemuslikus võtmes, peategelasteks tundlikud ja vaatlevad isikud, kelle mõtisklused ulatuvad argisest kaugemale. Sageli jääb loo lõpp lahtiseks, justkui oodates lugejalt mõttelist jätku. Tekstides kõlab ka varjatud melanhoolia seoses aja kulgemise ja elu paratamatute muutustega. Iga puu, kivi või rada võib olla tähenduse kandja või mineviku hoidja.

Mats Traat (1936–2022) oli üks olulisemaid eesti proosakirjanikke ja luuletajaid, kelle loomingus on tähtsal kohal maaelu, ajaloo ning identiteedi teemad. Tema stiil on sageli meditatiivne ja looduskeskne, mida saadab sügav keeleline tunnetus ja kultuuriline peenus. „Puud olid, puud olid hellad velled“ kuulub Traadi varasemas loomingus nende teoste hulka, kus ta kujundas oma äratuntavat autorihäält – see on kirjutatud vaiksel, aga mõjusal toonil, milles kõlab ühtaegu nii austus maa vastu kui mure inimliku hääbumise ja unustuse üle.