Pommeri aed

Mats Traadi romaan „Pommeri aed“ on süvenev ja sisekaemuslik portree ühest koolmeistrist, kes on pühendanud elu oma ametile ja kodupaigale. Teose keskmes seisab Pommer – mees, kes juba kolmkümmend seitse aastat elab Jaagusillal, olles lahkunud koduvallast, et hakata õpetajaks. Pommer pole kangelane tavalises mõttes, vaid inimene, kelle elujõud peitub püsivuses, aatelisuses ja harjumuses. Tema igapäevased toimetused – lehmadega tegelemine, kätepesu kaevul, kooliminek – on saanud osaks rituaalist, milles peitub midagi sügavamat kui ainult tegevus ise.

Romaan on vaikne ja mõtlik, selle peamine fookus on ajas kulgemisel ja sisemisel kestmisel. Pommer õpetab õigekirja, kuid tegelikult tegeleb millegi palju sügavama – ta hoiab elus üht moraalset ja kultuurilist järjepidevust, mis ei sõltu võimudest ega moevooludest. Tema õpetamise taga on uskumus, et emakeele valdamine ei ole pelgalt tehniline oskus, vaid midagi, mis vormib inimest tervikuna. Aeg, mil tegevus toimub, jääb määratlemata, kuid just see ajatus ja rutiini muutumatus annavad loole ajast suurema mõõtme – inimese ja kutsumuse suhte.

Mats Traat (1936–2022) oli eesti kirjanduse üks olulisemaid proosakirjanikke, kes sidus oma loomingus tihedalt maaelu, inimese sisemaailma ja ühiskondlikud muutused. Talle on iseloomulik süvenemine argipäeva tasanditesse, mille kaudu avanevad üldinimlikud teemad: kohusetunne, truudus, sisemine rahutus ja väärikus. „Pommeri aed“ on hea näide Traadi oskusest kujutada elu voolamist väikeste, aga tähendusrikaste detailide kaudu. See on romaan, mis ei karju, vaid räägib tasa – ent seeläbi palju kauakestvamalt.