Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga

Mats Traadi romaan „Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga” kujutab üht Eesti küla mitme aastakümne jooksul, järgides seal elavate inimeste elulugusid, mõttemustreid ja kohanemisviise muutuva ajastu tingimustes. Tegu on ühega esimestest eesti kirjanduse teostest, mis käsitleb kolhoosistumise aega realistlikus ja samas poeetilises võtmes, tuues esile maaelu argipäeva keerukuse. Narratiiv liigub mitme tegelase vaatenurgast, kujutades eelkõige talupoegade mõttelaadi, tööharjumusi ja looduslähedast maailmatunnetust. Küla kui sotsiaalne organism muutub läbi välise surve, kuid ka sisemiste valikute ja loobumiste tõttu. Muutused on aeglased, kuid pöördumatud.

Romaani ülesehitus on fragmenteeritud, ent selle kaudu luuakse sügav ja kihiline pilt maastikust, milles iga puu ja hoone, iga nimi ja koht on tähenduslik. Õunapuu sümboliseerib järjepidevust, kodu ja viljakust, samal ajal kui meiereikorsten esindab uut korda, industrialiseerimist ja kaugenevat kogukonnatunnet. Traat ei romantiseeri minevikku, kuid tema proosas leidub vaikset empaatiat ja mõistmist. Looduse kirjeldused ning inimeste sisemonoloogid toimivad kui omamoodi luule, mis tasakaalustab töö ja igapäevase pingutuse rutiini. Kontrast vana ja uue vahel ei väljendu otsese vastandumisena, vaid põimub aeglaselt kulgeva elu voolus, kus iga tegu ja sõna kannab mineviku ja tuleviku pinget.

Mats Traat (1936–2022) oli eesti kirjanik, kelle looming keskendus suures osas maaelule, rahvuskultuurile ja inimese kohale ajaloos. Tema teosed on sageli kirjutatud lüürilise realismi võtmes, kus keeleline voolavus ja detailitundlikkus on ühendatud ühiskondliku analüüsiga. „Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga” on üks tema tuntumaid romaane ning kuulub Eesti kirjandusloo tähtteoste hulka. Traat oli ka luuletaja ja näitekirjanik, ent just proosakirjanikuna suutis ta kõige veenvamalt jäädvustada maaelu muutumise lugu ja selle inimlikke tagajärgi. Tema loomingus kajastub sügav side kodumaise maastiku ja eesti inimese sisemise ilmaga.