Laternad udus. Luulet 1963-1966

Mats Traadi luulekogumik „Laternad udus. Luulet 1963–1966“ koondab valiku autori varasema perioodi loomingust, mille läbivaks jooneks on eksistentsiaalne tundlikkus, looduslähedus ja argise elu poeetiline üldistus. Kogus peegelduvad 1960. aastate keskel valitsenud meeleolud, kus isikliku tundeavaldus püüab leida tasakaalu ideoloogiliselt piiratud avaliku ruumiga. Traat ei rakenda löövat sõnakunsti, vaid eelistab rahulikku, kujunditihedat keelt, milles lihtsad motiivid – udu, valgus, aeg, liikumine – muutuvad mitmetähenduslikeks ja tihti melanhoolseteks kujunditeks.

Paljud kogumiku luuletused lähtuvad maast ja selle rütmidest, ent loodus ei ole pelgalt taust, vaid sümbolikeel, mille kaudu väljendada sisemisi pingeseisundeid ja maailmataju. Laternad udus – pealkirjas kujundina – vihjab nii nähtavuse piiratusele kui ka lootuse olemasolule hägusates oludes. Traadi tekstides puudub retooriline paatos; tema hääl on mõtlik, vahel vaikne, kuid alati tähelepanelik. Luuletused on enamasti lüürilised miniatuurid, kus suur pilt koondub väikese detaili ümber: samm kõrrel, valgus aknal, lõhn sügiseses õhus. Tugev kohalolu tunne ja sõna säästlik kasutus teevad need tekstid ajas vastupidavaks ja mõjusaks.

Mats Traat (1936–2022) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja näitekirjanik, kelle looming on tihedalt seotud maaelu ja kultuurilise mälu teemadega. Tema 1960. aastate luule tähistas liikumist modernsemasse, isiklikumasse keelekasutusse, jäädes samas juurte ja kohatunde suhtes truuks. „Laternad udus“ on kogumik, mis kinnistas Traadi positsiooni eesti kirjanduses kui tähelepaneliku vaatleja ja vaikse sügavuse kandjana – autorina, kelle sõna ei tõtta, kuid jõuab alati kohale.