Irdinimene. Türgi oad

Kevadtalvel tehti kahest vindunud kolhoosist sohvoos, kuhu tuli direktoriks endine miilitsatöötaja, kellel oli aimu, et kala hakkab riknema peast ja maja katusest. Seepärast alustaski ta viimastest, mis olid tõepoolest üsna viletsas seisukorras.
Kangekaelse visadusega koristasid kombainid vilja. Iga kuiv hetk kasutati ära - vihmahoogude vaheajal, hilisõhtul. Ka kasteta tuuline hommik oli nagu loodud viljakoristamiseks.
Kaua otsiti vana rahvamaja uksevõtit. Kui seda ei leitudki, kangutasid hakkajad viljavedajad poolpehkinud akna eest, ubisid kotid saali ja valasid terad õhukese korrana põrandale. Et nad kuivati järjekorda oodates kuumaks ei läheks. Aastate kuludes oli see siinmail otse harjumuseks saanud. Tants võis oodata, vili mitte. Kino näidata polnud kuskil, kuid sellega polnudki kiiret - eks talvel vaata, kui vili on kuivatatud ja õhtud pikad kui palgavahed.
Viljaautod liikusid poriseil teil, rukis ootas külvamist, heinategu lõpetamist. Kõigil olid käed-jalad tegemist täis. Vahetpidamata juhtus masinatega midagi, mõni võll, hammasratas või transportöör paindus kõveraks või murdus. Vahel veetis Kande mitu ööd-päeva järjepannu töökojas, aitas meestel nõu ja jõuga rikkeid parandada - töö ei võinud ometi seisma jääda. Direktor sõitis villisega ringi ja vangutas pead, kui midagi viltu oli. Näis, et ta oli oma esimesel maasügisel isegi katuste parandamise mõneks ajaks unustanud.
Praktikant istus põllu veeres kivil ja vaatas, kuidas Aare sinine traktor mööda kesapõldu liigub. Pajupõõsad kraavipervel olid juba roostekarva, otsekui kõrvetatud.
Ning kõik kuldnokad, peale mõne üksiku hädise, olid juba parvedes.