Irdinimene

Mats Traadi lühiproosakogumik „Irdinimene” toob lugejani valiku novelle ja jutustusi, mis peegeldavad 1960. aastate ühiskondlikku ja vaimset olukorda Eestis läbi individuaalse ja sageli võõrandunud inimese silmade. Kogumiku keskmes on inimene, kes tunneb end oma keskkonnas kõrvalisena – olgu põhjuseks sisemine võõristus, maailmavaate erisus või sotsiaalne isoleeritus. Teosed käsitlevad teemasid nagu üksildus, moraalne vastutus, töö ja eneseteostuse vastuolu, aga ka looduse ja linna vastandust. Lood on lüürilised, kuid samas täpsed, jäädes realistliku ja poeetilise piiri vahele.

Traadi tegelased on enamasti vaiksed vaatlejad, kes püüavad mõtestada oma kohta muutuvas maailmas. Neid kujutatakse tihti seismas silmitsi olukordadega, mis toovad kaasa sisemise konflikti: kohaneda või jääda truuks iseendale. Sageli jääb nende valik ambivalentseks, andes loole pingestatuse ja avatud lõpu. Keel on täpne, napp ja sugestiivne, tugevalt seotud looduse ja ruumilise keskkonnaga. Looduse kirjeldused toimivad mitte üksnes taustana, vaid sisemise seisundi peegelduse ja mõtteprotsessi kandjana. Selles väljendub autori tähelepanelik suhe nii looduse kui inimese siseilma vastu.

Mats Traat oli üks olulisemaid 20. sajandi teise poole eesti proosakirjanikke, kelle loomingut iseloomustab tugev sotsiaalne ja eetiline mõõde, keeleline tundlikkus ning sügav seotus Eesti maaelu ja kultuurilise identiteediga. „Irdinimene” kuulub tema varasemate teoste hulka ning annab hea sissevaate tema hilisemale loomingule omase temaatika ja stiili kujunemisse. Traat astub siin modernistliku kirjanduse radadele, kus sisemonoloog, vaikus ja kaudne tähendusruum mängivad suuremat rolli kui otsene tegevus või sündmustik.