Ilmakaared. Luuletusi 1962-1967

„Ilmakaared. Luuletusi 1962–1967“ on Mats Traadi esimene luulekogu, mis koondab tema varase loomingu aastaist, mil autor kujundas oma poeetilist häält. Tekstidest aimub nii noore luuletaja otsingulisust kui ka esimesi selgeid suundi, mis hiljem tema loomingus oluliseks kujunesid – maa ja looduse keskne roll, inimese ja keskkonna sisemine seotus ning ajatunnetuse sügavus. Kogu kannab endas 1960. aastate alguse põlvkondlikku värskust, kus traditsioon põimub modernsema väljenduslaadiga.

Luuletustes kohtab kord rahulikke loodusvaateid, kord argielu detaile, mis saavad poeetilise üldistuse. Traat suudab väheste sõnadega luua pildi, kus loodusmaastik avaneb ühtaegu välise keskkonnana ja sisemise peegeldusena. Tekstides on tunda põllutööde rütmi, kodukoha atmosfääri ja vahetut sidet omaaegse maaeluga. Samas ilmuvad ka eksistentsiaalsed küsimused inimese ajalisusest, otsingust ja suunast, mida pealkiri „Ilmakaared“ kujundlikult avab.

Mats Traat kujunes hiljem üheks olulisemaks eesti proosa ja luule autoriks, kelle looming seob maaelu poeetilise üldistuse ning rahvusliku identiteedi otsingud. Tema luulet iseloomustab keele täpsus, tagasihoidlik vorm ja püsiv side kodumaise kultuuripärandiga. „Ilmakaared“ on selles mõttes alguspunkt, kus näeme esimesi selgeid joonekesi tema tulevase loomingutee kujunemisest ning tema süvenenud pilku inimese ja looduse põimumisele.