Hilised talled. Luuletusi 1970-1974

Mats Traadi luulekogu „Hilised talled. Luuletusi 1970–1974“ koondab tekste, mis on kirjutatud sotsiaalselt ja kultuuriliselt keerukal kümnendil, kuid mille tonaalsus jääb vaikseks, elulähedaseks ja süvenenuks. Traadi luule keskmes on maastik, töö ja inimene nende vahelises vaikivas seoses. Kogu pealkiri viitab nii looduse tsüklilisele kulgemisele kui ka inimestele, kes sünnivad, küpsevad või jäävad hiljaks – olgu see ajas, tunnetuses või tegudes. Luuletustes on tunda nii põlvkondlikku järjepidevust kui ka vaikset üksindust, milles ei väljendu meeleheide, vaid pigem tähelepanelik kohalolu ja leppiv mõistmine.

Traadi keel on ka selles kogus sula ja napp, hoidudes liigsest retoorikast ning eelistades meeleolulist alateksti. Luuletused liiguvad argise ja eksistentsiaalse piiril, otsides tähendust töös, looduses ja vaikses igapäevas. Kujundid on sageli seotud põllumajanduse, aastaaegade ja elutsükli metafoorikaga, kus inimene on osa laiemast rütmist, mitte selle valitseja. Lugejat ei juhita selgete sõnumiteni, vaid suunatakse märkama, et vaikimine ja vaade aknast võivad olla sama sisukad kui manifest või karje. Tundeilma valitseb vaoshoitud tasakaal, milles peitub omaette poeetiline püsivus ja väärikus.

Mats Traat (1936–2022) oli eesti kirjanik, kes avaldas nii luulet, proosat kui ka näidendeid, olles eeskätt tuntud oma sügavalt maaga seotud temaatika ja realistliku, ent samas poeetilise keele poolest. „Hilised talled“ kuulub tema luuleloomingu olulisse etappi, kus lüürika muutub veelgi sisemiselt tihedamaks, kajastades autori arenevat maailmatunnetust küpsemas vormis. See kogu on hea näide sellest, kuidas luule võib kõnelda ka vaikselt, ent kindlalt, jäädes truuks oma maisele vaatele ja inimese kohale selles muutlikus, ent korduva rütmiga maailmas.