Maamõõtjate ajad

Vendade Matīss ja Reinis Kaudzīte romaan „Maamõõtjate ajad” on läti kirjandusloo üks tähtteoseid, mida peetakse esimeseks silmapaistvaks realistlikuks romaaniks Lätis. Teos ilmus esmakordselt 1879. aastal ja jõudis eesti keelde 1959. aastal. Romaan kujutab 19. sajandi kolmanda veerandi külaelu, mille keskmes on maade mõõtmine ja kruntide jagamine – protsess, mis eelnes talude päriseksostmisele. Selle kaudu avaneb lugejale pilt ühest murrangulisest ajajärgust, kus traditsiooniline talupoeglik maailm hakkas muutuma ning inimesed pidid kohanema uute sotsiaalsete ja majanduslike tingimustega.

Autorid ei piirdu pelgalt majanduslike ja sotsiaalsete muutuste kirjeldamisega, vaid toovad esile ka inimeste isiklikud püüdlused ja vastuolud. Romaanis kujutatakse kriitiliselt nii talupoegade saksastumispüüdeid kui ka kodanliku rahvusliku liikumise varjukülgi. Samuti on tähtsal kohal kodukäsitöö ja kaubanduse areng ning selle mõju kogukondadele. Lai haare ja detailne pilk võimaldavad näha kahe valla elu, ent tegelikult peegelduvad selles kogu Läti ühiskonna muutused. Romaani tegelased on individualiseeritud ja elulised, muutes teose ühtaegu dokumentaalseks ja kirjanduslikult nauditavaks.

Matīss Kaudzīte (1839–1926) ja Reinis Kaudzīte (1839–1920) olid vennad, keda peetakse läti realistliku romaani rajajateks. Nad töötasid koolmeistritena ja tundsid hästi talurahva elu ning probleeme. Nende ühine looming püüdis näidata oma rahva teekonda sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste keskel. „Maamõõtjate ajad” on nende tuntuim ja mõjukaim teos, mis kujunes Läti kirjandusloos tähiseks, pakkudes samal ajal ka väärtuslikku ajaloolist pilti rahvusliku eneseteadvuse kujunemise perioodist.