Via regia

Varsti kuulsingi, et Illimar Koonen oli läinud rajooniteatrisse tööle ja saanud lavastaja assistendiks. Olemata teatri organisatsioonis kompetentne, tundus niisugune ametikoht siiski liiga auväärne algaja ja pooliku haridusega Kooneni jaoks. Keegi pahatahtlik inimene seletas mulle, et assistent on umbes nagu teener ja tema ülesandeks on tuua lavastajale kohvi. Seda ma ka ei uskunud, sest vaevalt oleks Illimar niisugust tegevust eelistanud kõrgemale haridusele. Kohe ma selles selgust ei saanud, sest sügiseloli mul kaunis vähe aega ja ma ei saanud Illimariga kokku.
Kuid me kohtusime siiski ja see juhtus ühel talveõhtul. Esimestel minutitel vahetasime kohmetuid fraase nagu inimesed, kes arvavad, et kuuluva erinevatesse ühiskonnakihtidesse. Siis kutsus Illimar mind teatrit vaatama. Läksime, j a ta keelepaelad pääsesid juba teel valla. Sain aru, et oleme minekul ta tõelisse koju.
Ons Unt maalinud neil leghekülgil plahvatuslike teatriuuendusaastate Tartu teatri-inimese koondkuju?