Sirise, sirise, sirbike. Sirbimütoloogiad 1997-2002. Esseed

„Sirise, sirise, sirbike. Sirbimütoloogiad 1997–2002“ on esseekogumik, mille autoriks on kirjanik ja lavastaja Mati Unt. Raamatu andis välja kultuurileht Sirp 2003. aastal ning see koondab Undi ajalehes ilmunud kirjutised, mis keskenduvad argielu nähtustele, kultuurisündmustele ja ühiskondlikele vaatlusele viisil, mis segab esseistikat, miniatuuri ja päevikuvormis mõtisklust. Tegemist ei ole teaduslike artiklite või akadeemiliste käsitlustega, vaid pigem kultuurimõtlemise vaba vormiga, millele on omane Undi isikupärane, vaimukas ja mõnikord irooniline toon.

Esseedes vaatleb Unt argipäeva nähtusi läbi „argimütoloogia“ prisma – see tähendab, et ta otsib sügavamat tähendust harjumuspärastes asjades: olgu selleks reklaam, juhuslik vestlus, kevadine valgus või mingi meediakajastus. Ta lähtub ideest, et igapäevaelu nähtused sisaldavad kultuurilisi mustreid ja psühholoogilisi peegeldusi, mis väärivad tähelepanu ja tõlgendamist. Undi tekstides segunevad tähelepanekud kirjandusest, teatrist, poliitikast ja popkultuurist. Ta loob seoseid erinevate kultuurikihtide vahel, liikudes vabalt nii antiikfilosoofiast kui ka 1990ndate reklaamiloosungiteni.

Mati Unt (1944–2005) oli eesti kirjanduse ja teatri üks silmapaistvamaid uuendajaid, kelle loomingus põimusid eksperimentaalsus, kultuuriline tundlikkus ja filosoofiline vaade inimesele. Ta kirjutas romaane, novelle, näidendeid ja esseid ning töötas pikka aega ka lavastajana. „Sirise, sirise, sirbike“ on jätk tema varasemale esseekogumikule „Argimütoloogia sõnastik 1983–1993“ ning väljendab Undi püsivat huvi kultuurilise ja igapäevase tähenduse seoste vastu. See kogumik pakub pilguheidu 1990ndate lõpu Eesti kultuuri, nagu seda nägi üks tundlik ja tähelepanelik intellektuaal.