Räägivad ja vaikivad. Jutustused ja näidend

Mati Undi kogumik „Räägivad ja vaikivad“ koondab valiku autori lühijutte ja ühe näidendi, pakkudes mitmekülgset sissevaadet tema proosa ja dramatiseeringu omailma. Tekstide keskmes on indiviid, kes elab vastuolulises ja tihti absurdses keskkonnas, kus sõnad ja vaikimised omandavad võrdse tähenduse. Kogumiku jutustused liiguvad tundlikult sisemise enesevaatluse ja sotsiaalse peegeldamise vahel – tegelaste mõttemaailm on tihti rohkem esiplaanil kui nende tegevus. Unt mängib keele ja vaikuse kontrastidega, luues pealtnäha lihtsatesse olukordadesse eksistentsiaalseid pingekohti. Oluline pole mitte ainult see, mida öeldakse, vaid ka see, mis jääb ütlemata. Seda läbivat temaatikat kannab edasi ka kogumiku pealkiri, kus dialoog ja vaikus on võrdselt tähenduslikud vormid.

Jutustused varieeruvad tonaalselt ja vormiliselt: mõni on rohkem realistlik ja elulähedane, mõni nihestatud või sürreaalne. Undile omane psühholoogiline täpsus ja isikliku vabaduse otsing ilmnevad eriti peenelt just karakterite sisemonoloogides ja hapras suhtlusruumis teistega. Autori tähelepanu ei ole suunatud mitte suurtele sündmustele, vaid argielu vaiksetele nihketele, mis muudavad tegelaste maailma. Kogumikus leiduv näidend lisab veel ühe mõõtme – siin saab Unt end väljendada dialoogi kaudu, mille rütm ja pausid loovad lavalise pingevälja, kus iga lausumata lause võib kanda suuremat tähendust kui kõneldud sõnad. Dramatiseering toetub samadele põhimõtetele nagu jutustused: inimene on alati omaenda siseilmas, isegi kui ta teistega räägib.

Mati Unt (1944–2005) oli eesti kirjanduse ja teatri silmapaistev uuendaja, kelle loomingus peegeldub terav ühiskonnatunnetus ja sügav huvi psühholoogiliste seisundite vastu. Tema tekstidele on iseloomulik sisemine rütm, mis ei allu tavapärasele süžeestruktuurile, vaid järgib pigem teadvusevoolu loogikat. Unt oli lisaks proosakirjanikule ka mõjukas lavastaja ja dramaturg, ning see kogumik peegeldab tema mõlemaid loomingulisi suundi. „Räägivad ja vaikivad“ näitab Undi kui tähelepaneliku vaatleja ja tundliku sõnakasutaja oskust nihutada tähelepanu välisest sisemisele, ja teha seda keeles, mis on samal ajal selge, poeetiline ja rahutust tekitavalt täpne.