Mattias ja Kristiina

Mati Undi romaan „Mattias ja Kristiina” asetub tema loomingus nooruse, eneseotsingute ja ühiskondlike piiride käsitlemise jätkuna, kus põimuvad psühholoogiline süvenemine, mänguline eksperimentaalsus ja teatav nostalgiline tundelaad. Teose keskmes on noor Mattias, kes armub Kristiinasse – armastuslugu, mis ise ei toimi romaani süžeelise teljena, vaid pigem impulsside ja sisemiste liikumiste lähtekohana. Narratiiv liigub edasi fragmentaarselt, toetudes pigem mõtetele ja meeleoludele kui kindlale tegevustikule, luues nii ruumi sisekaemuseks ja esteetiliseks vaatluseks.

Romaanis peegelduvad ajastu noorte vaimsed otsingud, kus soov vabadusele ja autentsusele põrkab kokku argise keskkonna rutiini ja piirangutega. Mattiase ja Kristiina suhe ei ole idüll ega tragöödia, vaid pigem katse mõista iseennast teise kaudu. Unt käsitleb peenelt tundeid, mis jäävad väljendamata, ning liikumisi, mis toimuvad tegelase sisemaailmas, olles samas tundlik ka ühiskondliku surve ja eksistentsiaalse üksilduse suhtes. Keel on kohati teadlikult lihtsustatud, kohati aga filosoofiliselt tihe, luues teosele omanäolise rütmi ja tonaalsuse. Tulemuseks on introspektiivne romaan, mis ei püüa anda vastuseid, vaid suunab küsimusi tagasi lugejale.

Mati Unt (1944–2005) oli üks eesti modernistliku proosa uuendajaid, kelle loomingus mängiti vormi, keele ja tegelikkuse piiridega. Ta alustas noore proosatalendina 1960. aastatel ning kujunes kiiresti üheks tähelepanuväärsemaks kirjanduslikuks hääleks, kelle teosed kajastasid isikliku ja ühiskondliku vahelisi pingeid. Lisaks kirjanikutööle oli Unt tunnustatud lavastaja ja teatrimõtleja. „Mattias ja Kristiina” kuulub tema varasemasse loominguperioodi, mil ta eksperimenteeris psühholoogilise realismi ja lüürilise tundekirjanduse piirialadel, jättes tähenduslikke kihte nii oma ajastu noortele kui ka tänapäeva lugejale.