Kuu nagu kustuv päike

Kogumik „Kuu nagu kustuv päike“ koondab Mati Undi loomingut perioodist 1964–1970, pakkudes läbilõiget tema varasest stiilist ja temaatilistest otsingutest. Tekstide hulgas on nii proosapalaid kui ka üks näidend, „Phaeton, päikese poeg“, mis seob mütoloogilise ainestiku eksistentsiaalsete küsimustega. Proosavormides kajastuvad Undile iseloomulikud katsetused tegelaste siseilma ja kaasaegse eluoluga, mille kaudu autor otsib viise ühiskonna ja indiviidi vahelise pingevälja väljendamiseks. Teos avab mitmekülgse pildi loojast, kes ei piirdunud traditsiooniliste lahendustega, vaid katsetas keele ja vormi võimalustega.

Kogumiku tekstides kohtab lugeja mitmeid Undi loomingule omaseid jooni: fragmentaarne ülesehitus, sisekaemuse ja väliste sündmuste põimumine, terav tähelepanu argise ja poeetilise piiril. „Phaeton, päikese poeg“ on eriline selle poolest, et mütoloogiline lugu on toodud kaasaegsesse konteksti, pakkudes mõtisklust nooruse uljuse, eksimuse ja vastutuse teemadel. Proosapalad samast ajavahemikust peegeldavad ühiskondlikke muutusi ning annavad aimu autori soovist murda välja rangetest raamidest, tuues kirjandusse nooruslikku katsetusjulgust ja uut tüüpi tundlikkust.

Mati Unt oli eesti prosaist, näitekirjanik ja lavastaja, kelle looming on jäänud eesti kultuuri üheks olulisemaks verstapostiks. Ta sündis 1944. aastal ning hakkas juba varakult kirjutama, avaldades esimese romaani üliõpilaspõlves. Unt oli oma põlvkonna üks hääletoru, kes sidus kirjanduses sotsiaalseid ja psühholoogilisi kihistusi, ning hiljem lisandus tema tegevusse ka teatrimaailm, kus ta tõi lavale nii eesti kui ka maailmaklassika teoseid uuenduslikus võtmes. Tema teosed, sealhulgas varasem looming nagu „Kuu nagu kustuv päike“, näitavad hästi tema huvi inimese siseilma ja ühiskondlike pingete vastu ning kinnitavad tema rolli eesti modernistliku kirjanduse kujundajana.