Elu võimalikkusest kosmoses

Mati Undi jutukogu „Elu võimalikkusest kosmoses“ koondab noore autori varased proosatekstid, mis annavad tunnistust tema eksperimentaalsest mõtteviisist ja julgusest nihutada kirjanduslikke piire. Kogumik sisaldab lühijutte ja miniatuure, milles segunevad argine ja absurdne, realistlik ja fantastiline. Undi tegelased on sageli nihkes reaalsuses, otsides tähendust maailmas, mis ei anna seda kergelt. Nagu pealkirigi vihjab, on temaatikas olemas nii teaduslikke kui filosoofilisi kihistusi – elu võimalikkus ei tähenda siin pelgalt eluvõimelisust füüsilises mõttes, vaid küsimust eksistentsi ja mõistmise võimalikkusest üldse.

Tekstides ilmnevad Undile iseloomulikud tunnused: keeleline mängulisus, ootamatu vaatenurk ja huvi psühholoogilise sügavuse vastu. Mõned lood on tugevalt mõjutatud 1960. aastate kultuurilistest ja ideelistest otsingutest, kusjuures noor autor ei varja oma eksistentsiaalset rahutust ega huvi inimpsüühika varjatud külgede vastu. Samas ei puudu kogumikust ka iroonia ja kerge absurditaju, millega ta toob välja elu ebaloogilisuse ning inimkäitumise paradoksid. Vaatamata oma noorusele kirjutab Unt küpse vaatlejana, sidudes igapäevase elu hetki suuremate mõttemustrite ja tunnetuslike otsingutega.

Mati Unt (1944–2005) oli eesti kirjanik ja lavastaja, kelle looming katab nii proosa, näitekirjanduse kui teatrikunsti. Ta oli uuenduslik mõtleja, kes tõi eesti kirjandusse eksperimentaalseid vorme ja psühholoogilist süvitsimõtlemist juba varakult. „Elu võimalikkusest kosmoses“ on tema kolmas teos, mis ilmus ajal, mil ta oli alles Tartu ülikooli tudeng, kuid juba selgelt eristus oma põlvkonnakaaslastest nii vormilt kui sisult. See raamat märgib Undi autorikäekirja kujunemist ja kuulub eesti proosaklassika varasemasse kihistusse, kus esmakordselt kostab hääl, mis hiljem muutub oluliseks kogu 20. sajandi eesti kirjanduspildis.