Vabadushingus

Mati Sooniku „Vabadushingus” on luulekogu, mis toob esile autori isikliku maailmataju ja emotsionaalse koodi, põimides vaatlusi inimesest, loodusest ja eksistentsiaalsest rahutusest. Tekstid liiguvad vaba rütmi ja kujundikeele piirimail, otsides tähendusi väikestes igapäevastes hetkedes ning laiades filosoofilistes küsimustes. Sooniku luules peegelduvad vaiksed sisevaatlused, sisemised kõikumised ja igatsus vabaduse järele, mis ei ole poliitiline ega ühiskondlik, vaid hingeline ja mõtestav. Sageli kasutab autor loodusmotiive ja aastaaegade tsüklilisust, et väljendada muutust, hääbumist või ärkamist.

Kogus leiduvad tekstid ei järgi kindlat temaatilist ega vormilist joont, vaid toimivad pigem kui iseseisvad vaimsed peatuspaigad, milles lugeja võib viibida omas rütmis. Sooniku käekirja iseloomustab teatav rahu ja mõtlikkus, kus keeleline ökonoomsus ei tähenda tähenduse puudust, vaid kutsub esile vaikse süvenemise. Mõnel juhul kõlab ridade vahel sotsiaalne kriitika või ajastu peegeldus, kuid see ei muutu domineerivaks. Kogu ühendab endas nii impressionistlikke vaateid kui ka eksistentsiaalseid hetki, kus inimene seisab vaikuse, valguse või kaotuse ees. Luulekogu kulg on rütmiline ja sissepoole pööratud, kuid mitte kinnine.

Mati Soonik on eesti autor, kelle loomingus kohtuvad poeetiline tundlikkus ja tähelepanelik pilk inimese sisemaailma suhtes. „Vabadushingus” on tema üks isikupärasemaid ja vaoshoitumaid teoseid, mis jätkab varem alustatud mõttelõngu, kuid teeb seda veelgi vaiksemalt ja täpsemalt. Sooniku luule ei nõua valjuhäälset mõistmist, vaid vaikset kaasaelamist ja aeglast lugemist. Tema tekstid jätavad ruumi, kus lugeja saab ise viibida, kaotada või leida midagi endast.