Tühipüks

Mati Sooniku romaan „Tühipüks“ algab ootamatu pöördega peategelase elus. Emakeeleõpetaja, kes on harjunud üksildase ja korrapärase igapäevaga, saadetakse pensionile, et koolijuhil oleks võimalik eelistada oma tuttavat. See sundkäik jätab mehe ilma harjumuspärasest tegevusest ja seltskonnast ning ta tunneb, et tema olemasolu on muutunud üleliigseks. Ta hakkab oma elule tagasi vaatama ning märkab, et üksindus on teda ümbritsenud kauem, kui ta ehk endale tunnistanud on. Mõtteis kummitab teadmine, et vallalised ei ela sageli sama kaua kui abielus inimesed, ning seda näib kinnitavat ka tema kolme sõbra saatus.

Samas ei lase elu end liialt enesehaletsusse sulgeda. Peategelane kohtub oma tütardega, keda ta senini pole kasvatanud ega toetanud. Uus olukord avab talle ootamatu perspektiivi: ta on vanaisa ning koguni neli naist – vanem tütar, noorem tütar, tütretütar ja ühe tütre ema – vajavad tema tuge. Rahulik vanapoisi elu pöördub täiesti pea peale, sest tema argipäev täitub hoolimise, suhtlemise ja kohustustega, mis pakuvad talle ühtaegu väljakutset ja uut tähendust. Küsimus, kas teda saab veel vanapoisiks pidada, muutub järjest aktuaalsemaks.

Mati Soonik on eesti proosakirjanik, kelle loomingut iseloomustab inimeste igapäevaste rollide ja valikute tundlik kujutamine. Ta on avaldanud mitmeid romaane ja novelle, milles ta vaatleb elu keerukust läbi lihtsate inimeste kogemuste ja sisemiste vastuolude. „Tühipüks“ asetub tema loomingu konteksti kui lugu, mis ühendab realistliku elupildi ja eluraskuste taustal kerkiva lootuse, pakkudes lugejale võimalust mõelda inimsuhete tähendusele ning sellele, kuidas ootamatu pöörde kaudu võib avaneda uus elujärk.