Häälikutest sõnadeni

Raamat „Häälikutest sõnadeni” avab eesti keele häälikusüsteemi koha keele tervikpildis ja näitab, kuidas häälikuline ülesehitus toetab sõna, tähenduse ja kasutuse vahelist sidet. Teos liigub samm-sammult üldisest üksiku suunas: kõigepealt määratleb autor häälikusüsteemi rolli keele suursüsteemis, seejärel kirjeldab häälikuid kui funktsionaalse ülesandega üksusi, mis töötavad koos rütmi, prosoodia ja morfeemidega. Käsitlus hoiab fookuse keele toimimisel, mitte üksikute terminite kuhjamisel: hääliku väärtus selgub kontrastis ja jaotuses, sõna vorm seostub tähendusega ning muutlikkus on süsteemi enda omadus, mitte kõrvalekalle. Nii joonistub välja raamatu põhitelg: häälik, vorm ja tähendus ei moodusta kolme eraldi maailma, vaid sama protsessi eri vaateid, kus igapäevane kõne ja kirjakeele norm toetuvad ühiselt strukturaalsetele seostele.

Teos on üles ehitatud loogilisteks peatükkideks, mille raskuspunktid on: häälikusüsteemi koht keele suursüsteemis; häälikud oma missiooni täitmas; muutlik keel; sõna tähenduse ja häälikulise vormi seos. Iga osa liigub määratlustest näidete ja kokkuvõteteni ning rõhutab, et keele kirjeldus peab arvestama nii tajuga kui kasutusega. Näited seovad kirjakeele norme kõnepruugi variatsiooniga, lülitavad sisse pikkuse ja kvantiteedi mõjud, kirjeldavad sulghäälikute ja vokaalide vastastikuseid piire ning seletavad, kuidas kontrast kannab eristust. Kordused toimivad õppimise vahendina: sama nähtus tuleb eri kontekstis tagasi ja kinnistub võrdluse kaudu. Selline ülesehitus teeb teosest tööriista, mis sobib keeleõpetajale, üliõpilasele ja lugejale, kes soovib aru saada, kuidas heliline ehitus loob tähendusliku mustri ilma liigse vormelita. Rõhk on süsteemsel mõtlemisel: norm ja variatsioon ei välista teineteist, vaid toetavad arusaamist, miks keel toimib nii, nagu ta toimib.

Raamatu taustaks on autoripositsioon, mis seob eesti fonoloogia käsitluse üldkeeleteadusliku raamistikuga. Käsitlus tuginab sisukorrast nähtavale struktuurile ja toimetab näiteid eesmärgiga siduda teooria kasutusega. Lugeja leiab siit selge tee, kuidas liikuda häälikust sõnani: alustada süsteemi piirjoontest, vaadelda üksikute häälikute rolli, jälgida vormi ja tähenduse seoseid ning võtta muutlikkus omaks kui osa keele tööst. Nii kujuneb tekstiks tervik, mis aitab näha keelt mitte terminite registrina, vaid toimiva praktikate kogumina, kus igal häälikul on oma koht ja igal kohamuutusel on mõju, mis jõuab lõpuks sõnani ning sealt lause ja tähenduseni.