Käe all voogav joon

Mathura luulekogu „Käe all voogav joon” on poeetiline rännak kujutava kunsti ja kirjanduse piirimaadel. Autor lähtub isiklikest kogemustest, mille ta on omandanud kunstimuuseumides ja ateljeedes, ning loob tekstid, mis on inspireeritud nii suurtest meistritest kui ka nende teoste vahetust mõjust. Luule kaudu väljendub mõte, et kunstiteose terviklik tajumine on võimalik ainult otseses kohtumises, kus vaataja ja looja loominguline energia põimuvad. Teos on ühtaegu austusavaldus kunstnikele ning katse edasi anda seda sisemist liikumist, mille kunst tekitab lugejas ja vaatajas.

Kogus põimuvad tähelepanekud reisidelt, kunstikogude külastustest ning isiklikud sisekaemused, mis on saanud tõuke nähtud maalidest, skulptuuridest või ruumidest, kus need paiknevad. Luule ei piirdu pelgalt kirjeldava tasandiga, vaid püüab tabada kunsti sügavamat impulssi – seda, kuidas pilt ja joon muutuvad sisemiseks rütmiks, mis voolab edasi sõnadeks. Autor seob oma tekstides maailmakunsti traditsioonid ja isikliku tundlikkuse, avades nii ruumi, kus lugeja saab kogeda teoste mõju läbi teise inimese poeetilise filtri. Tulemus on meditatiivne ja samas intensiivne lugemiselamus.

Mathura (kodanikunimega Margus Lattik, sündinud 1973) on eesti luuletaja, tõlkija ja kunstnik, kelle loomingus põimuvad eri kunstivaldkonnad. Ta on avaldanud mitmeid luulekogusid, esseistikat ja tõlkeid ning tema töödes on olulisel kohal nii rännukogemused kui ka kultuuridevahelised mõjutused. Mathura loomingut iseloomustab avatus visuaalse ja verbaalse dialoogile, kus luule võib kasvada välja pildilisest muljest ja kunst omakorda inspireerida sõna. „Käe all voogav joon” kinnitab seda sidet, olles luuletaja isiklik austusavaldus kunstnikele ja kunstile kui loomingulisele allikale.