Curtea-Veche kuningad

Mateiu I. Caragiale romaan „Curtea-Veche kuningad” viib lugeja 20. sajandi alguse Bukaresti, linna, kus särav kultuuriline elu põimub varjuliste tänavate ja ööelu süngete külgedega. Teose keskmes on seltskond mehi, kes jagavad päevasel ajal intellektuaalseid vestlusi ja fantaasiarikkaid ajarännakuid, kuid öösiti seiklevad linna kõrtsides, kasiinodes ja muudes pahedest kantud paikades. Romaan loob kontrasti päevase mõttevahetuse ja öise allilma vahel, kus kohtab värvikaid, sageli liialdatud või groteskseid tegelasi. Caragiale kirjeldab seda maailma detailirohkelt ja samas kriitiliselt, paljastades Bukaresti kultuurilise ja moraalse mitmekihilisuse.

Raamatu tegelasi on peetud osaliselt autobiograafilisteks, sest autor on kasutanud inspiratsioonina iseennast, oma sõpru ja tuttavaid. Nii tekib teoses omalaadne peegeldus ühiskonnast, kus kõrgklassi peen eluviis ja intellektuaalsed arutelud põimuvad mängurluse, pahede ja eksistentsiaalsete otsingutega. Romaan on ühtaegu kunstiliselt ambitsioonikas ja satiiriline, kujutades tegelaste pidevat balansseerimist unistuste ja allakäigu vahel. Just selline lähenemine tegi „Curtea-Veche kuningatest” teose, mida Rumeenia kriitikud on pidanud oma rahvuskirjanduse üheks olulisemaks saavutuseks.

Mateiu I. Caragiale (1885–1936) oli Rumeenia kirjanik ja poeet, kuulsa näitekirjaniku Ion Luca Caragiale poeg. Erinevalt isast keskendus Mateiu rohkem proosale ja lüürilisele keelekasutusele, luues teoseid, mis ühendavad esteetilise täpsuse ja ühiskonnakriitilise pilgu. Tema looming on küll mahult tagasihoidlik, kuid sisult mõjukas, andes edasi nii Rumeenia intellektuaalse eliidi kui ka linna allilma eripära. „Curtea-Veche kuningad” on tema peateos, mida on peetud XX sajandi Rumeenia kirjanduse oluliseks tipuks ning mis kindlustas talle püsiva koha Euroopa kultuuriloo kaardil.