Kummelimuru

Mary Wesley romaan „Kummelimuru“ viib lugeja Inglismaa lõunarannikule, kus Teise maailmasõja eelõhtul kohtuvad viis noort inimest – eri taustaga, ent sisemiselt sarnase igatsusega turvalisuse ja selguse järele. Nad veedavad suve kummelimuruga majaõuel, mis muutub neile ajutiseks pelgupaigaks maailmas, kus muutused on vältimatud. Sõda pole veel alanud, kuid juba varjutab see iga mõtet ja tunnet. Noorte omavahelised suhted – sõprus, armastus, pettumus – saavad sel suvel tähenduse, mis saadab neid kogu elu. Kummelimuru ise tõuseb teoses tähenduslikuks paigaks: see on lapsepõlve, süütuse ja kadumatu mälestuse sümbol, mis jääb alles ka pärast seda, kui kõik muu muutub.

Romaani sündmustik kulgeb edasi läbi sõja ja sellele järgnenud aastate, jälgides tegelaste arengut, eluteede lahknemist ja taasühinemisi. Wesley keskendub eelkõige sisemistele muutustele – kuidas nooruse ideaale muundab elu praktilisus, kuidas esialgne julgus ja unistused kohtuvad tegelikkusega. Tegelased peavad kohanema mitte ainult ajaloo kuluga, vaid ka omaenese valikutega. Samal ajal ei kao kunagi mälestus sellest ajast, mil elu tundus veel lihtne ja kummelimuru lõhn tähendas midagi enamat kui ainult taimi muru sees. Autor suudab hoida tasakaalu melanhoolia ja soojuse vahel, luues jutustuse, mis on korraga tundlik ja kainestav.

Mary Wesley (1912–2002) oli briti kirjanik, kes alustas oma ilukirjanduslikku karjääri alles pärast kuuekümnendat eluaastat, kuid saavutas kiiresti suure lugejaskonna. Tema teosed keskenduvad sageli Teise maailmasõja aegsele või järgsele Inglismaale, kus pealtnäha rahulik pinnas peidab keerulisi suhteid ja sügavat emotsionaalset pinget. Wesley kirjutamislaadi iseloomustab täpne psühholoogiline vaatlus, napp ja mõjuv keel ning oskus kujutada elu väikseid hetki, mis määravad palju. „Kummelimuru“ kuulub tema tuntumate romaanide hulka ning ühendab endas ajaloolise konteksti ja intiimse inimsuhete käsitluse viisil, mis puudutab nii mõistust kui tundeid.