Koobasmäed

Mary Stewarti romaan „Koobasmäed” liigutab tegevuse kaasaegsest igapäevastikust järsult vahetuvasse keskkonda, kus välised olud sunnivad tegelasi käituma ettearvamatult. Tegu on loona, milles isiklik kogemus põimub keskkonna määravusega – peategelane satub Kreekas puhkuse ajal sündmuste ahelasse, mis viib ta esialgu turvalistena näivast olukorrast järjest keerukamatesse ja isoleeritumatesse tingimustesse. Loo ülesehitus toetub järkjärgulisele pingete kuhjumisele ja teadmise puudumisele, mis sunnib tegelasi tegutsema pigem aimduse ja kahtluse kui selge teadmise pinnalt. Keskkond – mäed, koopad, teeäärsed külakesed – ei toimi üksnes taustana, vaid on osa pingestavast ja määramatust maailmast, milles orienteerumine ei ole lihtne ei geograafiliselt ega moraalselt.

Tegelaste suhted kujunevad olukordade kaudu, kus keegi ei saa täielikult toetuda kindlale teabele või teadaolevatele kavatsustele. Usaldus muutub pidevalt, ja otsused, mis pealtnäha näivad olevat pragmaatilised või ellujäämisele suunatud, omandavad laiemad tähendused. Loo keskmes olev liikumine – nii füüsiline kui psühholoogiline – ei kulge sirgjooneliselt, vaid toimub katkestuste, hirmude ja juhuste kaudu. Samal ajal hoiab autor kindlalt narratiivset rütmi, milles tegevus ei muutu fragmentaarseks, vaid järgib kindlat sisemist loogikat. Raamat ei paku ainult põgenemist või pääsemist kui lahendust, vaid esitab küsimusi seotuse, eneseületuse ja arusaamise piiride kohta. Füüsilise ruumi keerukus peegeldab samavõrd sisemist ebakindlust, kus suunataju sõltub rohkem sisemisest vahekorrast maailmaga kui välisest kaardist.