Frankenstein ehk moodne Prometheus

Mary Shelley romaan „Frankenstein ehk moodne Prometheus“ on kirjandusklassika, mis ühendab gooti stiilis õudusloo ja filosoofilise mõtiskluse teaduse, vastutuse ja inimloomuse piiride üle. Teose keskmes on Viktor Frankenstein, Šveitsi noormees, kes pühendab end teadusele ja loob elutu ainest elava olendi. Ent niipea, kui ta oma loodut näeb, tõukab ta selle eemale, põhjustades sellega rea traagilisi tagajärgi. Koletis, kellele pole nime antud, jääb ilma armastusest ja kuuluvusest ning pöördub üksinduse ja hülgamise tõttu kättemaksu teele. Teos kulgeb mitme vaatepunkti kaudu, peegeldades nii looja kui loodud tundeid ja dilemmat.

Romaan on üles ehitatud raamjutustusena: loo algul ja lõpus esineb inglise meresõitja Robert Waltoni kiri oma õele, kuhu on põimitud Viktor Frankensteini jutustus ja selle sees omakorda koletise enesekirjeldus. Selline kihiline ülesehitus võimaldab mitmekesist käsitlust moraalsetest ja eetilistest küsimustest. Shelley tõstatab küsimusi, mis olid olulised nii 19. sajandi alguse valgustusajastu kui ka tänapäeva jaoks: kas teadlane vastutab oma loomingu eest? Kus on piir teadmiste otsimise ja üleastumise vahel? Mis teeb ühest olendist inimese – välimus, mõistus, empaatia? Loo traagika seisneb just selles, et koletis ei ole algselt kuri, vaid muutub selleks hülgamise ja tõrjumise tagajärjel.

Mary Shelley kirjutas „Frankensteini“ 18-aastasena, viibides koos Percy Shelley ja Lord Byroniga Genfi järve ääres 1816. aasta vihmasel suvel, mida on nimetatud ka „suveks, mil ei tulnud suve“. Romaan avaldati anonüümselt 1818. aastal ja tekitas koheselt vastukaja. Shelley’t on hiljem nimetatud teadusulme kirjanduse emaks ning „Frankenstein“ on jäänud üheks kõige mõjukamaks teoseks lääne kirjanduses. Tema tekst on mõjutanud mitte ainult kirjandust ja filmi, vaid ka arutelusid eetika ja tehnoloogia arengute üle. Shelley loominguline julgust ja filosoofiline sügavus paistavad selgelt välja tema esikteoses, mis on püsivalt ajakohane ka 21. sajandil.