Frankenstein ehk moodne Prometheus

Mary Shelley romaan „Frankenstein ehk moodne Prometheus“ kuulub kirjandusklassika hulka ja seda peetakse üheks esimeseks ulmeromaaniks. Teos jutustab loo teadlasest Victor Frankensteinist, kes inimliku ambitsiooni ja teadmistejanu ajel loob elutu aine põhjal elava olendi. See katse ületada looduslikud piirid toob kaasa ettenägematuid ja traagilisi tagajärgi. Romaan on täis pinget ja õudust, kuid peamiselt keskendub ta siiski inimese olemuse ja valikute eetilistele tagajärgedele, küsides, milline on looja vastutus oma töö ja selle tagajärgede ees.

Olend, kelle Frankenstein loob, pole lihtsalt koletis, vaid sügava hingeeluga olend, kes otsib mõistmist ja kaaslast. Tema muutumine vihaseks ja ohtlikuks pole üksnes tema enda loomusest, vaid ka ühiskonna hirmust ja tõrjumisest tingitud. Romaan seob teadusliku eksperimendi ja gooti õudusloo, kuid lisab neile filosoofilise mõõtme, mis teeb teosest ajatult mõjusa lugemiselamuse. Korduvad teemad on teadmiste piirid, üksindus, võõrandumine ning inimlik vajadus kuuluda ja armastada. Just nende küsimuste kaudu on teos kõnetanud lugejaid juba ligi kaks sajandit.

Mary Wollstonecraft Shelley (1797–1851) oli inglise kirjanik, filosoofi William Godwini ja kirjaniku Mary Wollstonecrafti tütar ning poeet Percy Bysshe Shelley abikaasa. Ta kirjutas mitu romaani, kuid suurimaks ja püsivaimaks saavutuseks jäi „Frankenstein ehk moodne Prometheus“, mille ta avaldas esmakordselt 1818. aastal vaid 20-aastasena. Shelley looming ja elu on mõjutanud mitmeid põlvkondi, ning tema loodud „Frankensteini“ lugu on saanud sümboliks nii ulmekirjanduse algusele kui ka laiemalt arutelule teaduse ja eetika piiride üle.