Frankenstein

Mary Shelley romaan „Frankenstein ehk moodne Prometheus” on üks esimesi ja mõjukamaid gooti ja teadusfantastilise kirjanduse teoseid, mille keskmes on looduse seadustega mängiv teadlane Victor Frankenstein. Lugu algab tundmatult rännumehelt kuuldud jutustusega, mis hargneb lahti traagilise looga ambitsioonikast teadlasest, kes loob elutu ainest inimese sarnase olendi. Loomingu hetkest alates seisab Frankenstein silmitsi oma teo tagajärgedega – mitte ainult eetilise, vaid ka eksistentsiaalse vastutusega. Tema loodud olevus, kes jääb kogu loos nimetuseta, kehastab nii teaduse piire kui ka ühiskonna võimetust mõista teistsugust.

Romaan liigub sügavalt inimliku ja moraalse kaemuse radadel: see käsitleb küsimusi isoleeritusest, inimsuhete vajadusest, hirmust tundmatu ees ning vabaduse ja vastutuse vahelisest pingest. Frankenstein soovib ületada surma piire, kuid ei oska ette näha selle teo mõju ei endale ega teistele. Olend, kes alguses otsib mõistmist ja armastust, muutub hülgamise ja tagasilükkamise tõttu vihaseks ja kättemaksuhimuliseks. Shelley esitab keerulise ja nüansirohke küsimuse: kes on tegelik koletis – kas loodu või looja? Lugu ei anna üheseid vastuseid, vaid jätab lugejale võimaluse kaaluda teaduse, empaatia ja eetika vahekorra keerukust.

Mary Shelley (1797–1851) oli inglise kirjanik, kelle elutee oli tihedalt seotud romantismi ja varase teadusmõtte arenguga. Tema vanemad, filosoof William Godwin ja feminismi eelkäija Mary Wollstonecraft, andsid talle tugeva intellektuaalse tausta. Shelley kirjutas „Frankensteini” 18-aastaselt, olles koos Percy Bysshe Shelley ja Lord Byroniga Genfi järve ääres, kus sõlmiti kihutus kirjutada kummitusjutt. Teos sai kiiresti kuulsaks, olles ühelt poolt ajastu teaduslike ambitsioonide peegeldus, teisalt aga sügav psühholoogiline uurimus inimeseks olemise tingimustest. „Frankenstein” on jäänud üheks mõjukaimaks teoseks, mis kõnetab lugejat ikka ja jälle uues ajaloolises ja kultuurilises kontekstis.