Frankenstein

Mary Shelley romaan „Frankenstein“ on üks esimesi ulmekirjanduse klassikuid, mis põimib teaduse, filosoofia ja inimloomuse üle arutlemise. Lugu algab noore teadlase Victor Frankensteini õpingutega, mille käigus ta otsustab vallutada looduse piirid ja luua elu. Tema eksperimendi tulemuseks on aga elusolend, kelle välimus tekitab hirmu ja tõrksust, kuigi tema hing ihkab lähedust ja mõistmist. Romaan viib lugeja kaasa pingelisele ja traagilisele teekonnale, kus loo keskmes on inimese püüdlus ületada looduslikke piire ja selle püüdluse ootamatud tagajärjed.

Teose süžee areneb kahe paralleelse liini kaudu: ühelt poolt Frankensteini võitlus oma looduga, teisalt koletise igatsus leida koht inimeste seas. Nende kahe traagilise tegelase saatused põimuvad ja liiguvad paratamatu vastasseisu suunas. Shelley kirjeldab põhjalikult süütunnet, isoleeritust ja hirmu, kuid samas ka kaastunnet ja igatsust. Loo kulgedes muutub selgeks, et teaduse piiramatu kasutamine ilma vastutustundeta võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi. Romaan on seetõttu palju enamat kui vaid õuduslugu – see on mõtisklus eetika, teadmiste ja inimlikkuse üle.

Mary Shelley kirjutas romaani 1816. aastal, olles kõigest üheksateistkümneaastane. Ta sündis Londonis kirjanikeperre – tema ema oli feministliku mõtte rajaja Mary Wollstonecraft ja isa radikaalne filosoof William Godwin. Noorelt tutvus Shelley kirjandusringkondadega, kus teda ümbritsesid tuntud romantikud, sealhulgas tema tulevane abikaasa Percy Bysshe Shelley ja Lord Byron. „Frankenstein“ sündis Šveitsis Genfi järve ääres veedetud suvel, kui seltskond pidas kirjanduslikku võistlust kirjutada õudusjutt. Shelley teosest kujunes ülemaailmne kirjandusklassika, mis on mõjutanud nii teadusulmet kui ka populaarset kultuuri, tuues päevakorda inimese loomejõu ja selle tumedama poole küsimused.