Siniveri

Marusja Klimova romaan on omamoodi dokument oma ajast – teos, mis püüab tabada Leningradi 1980. aastate lõpu vaimu enne Nõukogude Liidu lagunemist. Autor kujutab linna ja inimesi ilma ilustamata, täis tühjust, rahutust ja iroonilist eneseteadlikkust. Tegelased uitavad mööda lagunevat impeeriumi, kus lootus ja väsimus põimuvad, ning otsivad tähendust olukorras, kus kõik vana on veel kohal, kuid uus pole veel sündinud. Romaan ei paku lineaarset süžeed, vaid fragmente – vestlusi, mõttekatkeid, tundeid ja meeleolusid –, mis kokku annavad täpse pildi ühest põlvkonnast, kelle elu kulges absurdi ja vabanemisiha piiril. «Siniveri» on seetõttu rohkem kui ajasturaamat: see on sisekaemuslik peegeldus maailmast, mis laguneb, kuid on oma lagunemises aus.

Klimova proosa on korraga toore ja poeetilise tooniga, täis sarkasmi, eneseirooniat ja keelelist vabadust. Ta kirjutab nii, nagu räägiti, ja räägib nii, nagu mõeldi – ilma filtriteta, mis annaksid tegelastele heroilise mõõtme. Leningrad tema raamatus on kultuuriline ja moraalne segasump, kus alkohol, kunst, muusika ja poliitika sulanduvad üheks püsivaks hämaruseks. See hämarus on aga viljakas pinnas: siit kasvab välja uus teadvus, mida hiljem hakatakse seostama Vene underground’i ja postmodernse kirjanduse tõusuga. «Siniveri» mõjub nagu päevik, mille autor on kirjutanud otse ümbritsevast õhust, ja just see vahetus annab teosele jõu. Romaan ei püüa olla mäss, kuid kehastab ometi vastuhakku – vaikset, väsinud, kuid väärikat, mis kuulutab lõpu saabumist juba enne, kui see ametlikult välja kuulutatakse.

Marusja Klimova (snd 1961 Leningradis) on vene kirjanik, tõlkija ja esseist, kes on tuntud oma sõltumatu ja provokatiivse stiili poolest. Enne kirjanikuna esile tõusmist tegutses ta prantsuse kirjanduse tõlkijana, tuues vene keelde teoseid Georges Bataille’lt ja Jean Genet’lt, kelle mõju on tunda ka tema enda loomingus. «Siniveri» on tema tuntuim romaan ja üks esimesi, mis avas nõukogudejärgse vene kirjanduse uue suuna – isikliku ja kehalise, vaimse ja poliitilise piiri kadumise. Klimova loomingus põimuvad sotsiaalne mälu ja esteetiline vabadus, tema tegelased on mässajad mitte manifestide, vaid oma olemuse tõttu. «Siniveri» jääb vene kirjandusloos teoseks, mis annab hääle tervele põlvkonnale, kelle elu ja mõtteviisi kujundas lagunemise ja taassünni vaheline seisund.