Majake Bois-Colombes'is

Marusja Klimova romaan „Majake Bois-Colombes’is” jätkab tema varasema loomingu joont, kus autobiograafilised elemendid põimuvad fiktsiooniga. Teos viib lugeja 1990. aastate keskpaiga Pariisi, mil autor liigub ränduri ja vaatlejana ühiskondlikult ja kultuuriliselt mitmekesises keskkonnas. Selles maailmas kohtuvad omavahel kohalikud prantslased, kes esindavad eriilmelisi eluviise ja hoiakuid, ning venelased, kes on läinud Lääne-Euroopasse uut elu ja võimalusi otsima. Tekstis avanevad kummalised ja sageli grotesksed situatsioonid, kus tegelikkuse ja hallutsinatsiooni piirid on ähmastunud.

Raamatu jutustamislaad on vaba, impressionistlik ja kohati sürrealistlik. Klimova kirjeldab kogemusi, mis ei lase end lihtsalt määratleda kas reaalsuse või fantaasiana. Seetõttu võib lugemine mõjuda korraga nii dokumentaalse kui ka unenäolise rännakuna. Teos kujutab Pariisi äärelinna kui kohtumispaika, kus võõrad kultuurid ja ootused põrkuvad, sünnitades ühtaegu koomilisi, dramaatilisi ja kummastavaid olukordi. Autor vaatleb seda maailma iroonilise, aga ka osavõtliku pilguga, tuues esile inimese igatsuse kuuluvuse ja enesemääratluse järele võõras keskkonnas.

Marusja Klimova on vene kirjanik, tõlkija ja esseist, kes on tuntud oma eksperimentaalse ja piire kompava stiili poolest. Ta on tõlkinud vene keelde mitmeid prantsuse autoreid, sealhulgas Georges Bataille’i ja Jean Genet’d, mis on mõjutanud ka tema enda loomingut. Kirjanikuna on ta sageli liikunud isikliku kogemuse ja väljamõeldise piiril, luues teoseid, mis uurivad nii identiteeti kui ka kultuuride kokkupõrget. „Majake Bois-Colombes’is” on tema triloogia teine osa, millele eelnes „Siniveri” ning mille kaudu ta kinnistas oma positsiooni kaasaegse vene kirjanduse omanäolise ja provokatiivse häälena.