Põgenev hobune

Novell on lugu intellektuaalidest, kes ei suuda enam midagi loomulikult võtta - kui tsiteerida M. Mutti.
Walser näitab ennast selles kahe abielupaari psüphholoogilselt kohati lausa meeleheitlikus puhkuseloos oskusliku vaatlejana, teravapilgulise psühholoogina. Üsna vähestel lehekülgedel annab ta nn. keskea kriisist (ja teistestki kriisidest) parema pildi, kui seda tihti suudavad mahukad dokumentaalkäsitlused kogu oma statistika- ja pihtimusküllusega. Talle on omane kummalisne iroonia ja kaastunde, teravmeelsuse ja intiimsuse ühendus, napid stseenid ja sõnaahtrad laused. Näilise kergusega kirjeldab autor kahe koolivenna ja ülikoolikaaslase Helmut Halmi ja Klaus Buchi kahte erinevat põgenemisteed ühiskonna ja iseenda eest, millega veetakse kaasa ka oma naisi, kellest üks raamatu lõpus selle agoonia tagamaid avab, mille suunas ta mees juba aastaid nende elu (tahtmatult?) veab.
70ndate kriitika kodumaal pidas seda saksakeelse kirjanduse üheks tippsaavutuseks, lausa täiuslikuks kirjandusteoseks, mille proportsioonid on omavahel laitmatus kooskõlas.