Kuidas ma lolliks hakkasin
Kuidas ma lolliks hakkasin
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Väga hea (kasutatud)
- Märkused:
- Olion | 2002
- 100 lk | Pehmekaaneline | 140 x 210 mm
- ISBN: 9789985662885
- Keel: eestikeelne
Martin Page’i romaan „Kuidas ma lolliks hakkasin” on intelligentne ja satiiriline lugu noorest mehest, kes otsustab teadlikult end ühiskonna silmis lihtsameelseks muuta. Teose peategelane Antoine on erakordselt intelligentne noormees, kelle vaimne ülekaal muutub talle sotsiaalseks koormaks. Ta ei leia oma mõttekaaslasi, ei sobitu argisesse maailma ja kannatab pideva üksinduse käes. Väljapääsuna näeb ta võimalust esineda vaimselt piiratud inimesena, lootes, et siis aktsepteeritakse teda paremini ning elu muutub kergemaks ja selgemaks. Algab katseprojekt, mille käigus Antoine loob uue identiteedi ja siseneb maailma, mis varem näis talle võõras ja eemaletõukav.
Romaan kasutab huumorit ja absurdseid olukordi, et avada tõsisemaid teemasid – sotsiaalset kohandumist, intelligentsuse isolatsiooni ja ühiskondlike ootuste absurdsust. Peategelase lolliks hakkamine ei tähenda tegelikku vaimset taandarengut, vaid see on roll, mille ta endale teadlikult võtab, et pääseda intellektuaalsest pingest ja enesereflektsioonist. Antinoe protsess osutub aga mitmetähenduslikuks: kuigi teda võetakse rohkem omaks, satub ta uutesse vastuoludesse, mis panevad teda veelgi enam kahtlema, milline maailm on tegelikult elamisväärne – kas see, kus ollakse arukas ja üksildane, või see, kus ollakse naiivne, ent omaksvõetud.
Martin Page (sündinud 1975) on prantsuse kirjanik, kelle debüütromaan „Kuidas ma lolliks hakkasin” saavutas kiiresti rahvusvahelise edu. Ta on tuntud oma ühiskonnakriitilise huumori ja teravmeelse keelekasutuse poolest. Page’i loomingus kohtuvad sageli eksistentsiaalsed teemad ja tänapäeva inimese vaimne häiritus, mida ta käsitleb kergelt absurdses, ent samas sügavas laadis. Käesolev teos ei ole üksnes lugu identiteedi ümbermängimisest, vaid ka kriitika ühiskonnale, mis väärtustab lihtsust rohkem kui keerukust, seltskondlikkust rohkem kui mõtlemist. See on irooniline, aga mitte küüniline sissevaade inimese vajadusse olla mõistetud.
