Vallutaja Pelle 1. osa

Martin Andersen Nexø „Vallutaja Pelle“ esimene osa on sotsiaalrealistlik romaan, mis alustab mahukat kronikat vaese Taani töölispoisi kujunemisest teadlikuks ja võitlevaks inimeseks. Teose keskmes on Pelle, kes saabub koos oma isaga Rootsi rannikult Taani saarele, lootuses leida paremaid töö- ja elutingimusi. Esimene köide keskendubki nende algusaegadele uues keskkonnas – maatalus, kus nad töötavad päevapalgatööliste ja heidikutena, püüdes ellu jääda nii füüsiliselt kui ka inimlikult. Kirjanik kujutab realistlikult ja empaatiaga töörahva rasket elu, klassivastuolusid ja laste kohanemist alanduse ning vaesuse keskel.

Nexø kirjeldab Pelle maailma lapse silmade kaudu, kuid teeb seda terava sotsiaalse tundlikkusega. Maailm, mida poiss tajub, on karm ja ebaõiglane, kuid täis lootust, uudishimu ja kasvavat arusaamist ümbritsevast ühiskonnast. Talutöö, vaesus, alandused ja klassiline tõrjutus on päevakorral, ent samas ilmneb ka inimestevaheline hoolivus ja solidaarsus, mis aitab tegelastel eluraskustega toime tulla. Esimeses osas rajatakse vundament kogu romaanisarjale: see on kasvamise, enesemääratluse ja mässu potentsiaali lugu, mille keskmes on inimeseks olemise väärikus, hoolimata päritolust või seisusest.

Martin Andersen Nexø (1869–1954) oli üks tuntumaid taani sotsialistlikke kirjanikke, kelle loomingus on kesksel kohal töölisklassi elu ja selle kujutamine ausa, dokumentaalselt mõjuva realismiga. „Vallutaja Pelle“ (taani keeles *Pelle Erobreren*) on tema peateos, mis ilmus neljas osas aastatel 1906–1910 ja pälvis rahvusvahelist tähelepanu. Esimene osa, „Poiss“, annab sarjale tugeva ja tundelise avangu, luues pildi mitte ainult ühe poisi, vaid terve ajastu ja ühiskonnaklassi vaimsest seisundist. Nexø teosel on oluline koht ka eesti tõlkekirjanduse ajaloos, olles nõukogude ajal hinnatud kui töörahva elu ja ideoloogilist ärkamist kujutav maailmakirjanduse klassika.