Inimlaps Ditte
Inimlaps Ditte
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Riiklik Kirjastus | 1962
- 676 lk | Kõvakaaneline | 134 x 209 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Martin Andersen Nexø romaan „Inimlaps Ditte“ on Taani sotsiaalrealistliku kirjanduse üks olulisemaid teoseid, mille keskmes on vaese töölispere tütar Ditte ning tema kasvamine, võitlused ja inimlik väärikus 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Taanis. Romaan, mis ilmus eesti keeles 1962. aastal, kujutab madalate sotsiaalsete kihtide argipäeva – nälga, tööd, hoolitsust teiste eest – läbi noore naise saatuse. Dittest saab sümbol kannatlikkusest, visadusest ja vaikivast väärikusest, kes ei murdu, kuigi elu pakub talle vähe rõõmu ja palju kohustusi. Nexø kirjeldab teda kui tugevat ja samas haavatavat inimest, kelle elu ei ole kangelaslik traditsioonilises mõttes, vaid kangelaslik oma lihtsuses ja püsivuses.
Romaan jälgib Ditte eluteed lapseeast täiskasvanuks saamiseni, tuues esile tema püüdlusi leppida nii saatuse, töökoorma kui ka ühiskonna ebaõiglusega. Dittest saab lapsehoidja, tehasetööline ja ema, kelle elu on pidev hoolitsus teiste eest – ema, vanavanemate, kasulaste ja lõpuks ka omaenda laste. Nexø annab lugejale intiimse sissevaate Ditte sisemaailma, tema kahtlustesse ja lootustesse, kuid ka tema vankumatusse õiglustundesse. Suure osa teosest moodustavad üksikasjalikud kirjeldused tööst, suhtlusest kogukonnaga ja perekondlikest sidemetest. Olulisel kohal on kontrast linna ja maa, vaesuse ja inimlikkuse, südameheaduse ja ühiskondliku hooletuse vahel.
Martin Andersen Nexø oli Taani kirjanik ja ühiskonnategelane, kes sai tuntuks just sotsiaalselt tundlike ja ideeliselt laetud romaanidega. Ta kuulus Taani tööliskirjanduse võtmeesindajate hulka ja tema looming peegeldab tugevalt vasakpoolset maailmavaadet ning kaasaelamist madalate klasside kannatustele. „Inimlaps Ditte“ on üks tema olulisemaid teoseid, millele järgnesid ka jätkuosad, kujundades Ditte elu saagana. Eestis kõnetas Nexø looming tugevalt 20. sajandi keskpaiga lugejat, sobitudes ideoloogiliselt ja emotsionaalselt sotsialistliku humanismi raamistikku, kuid säilitades samas universaalse inimlikkuse, mis teeb romaani tähenduslikuks ka väljaspool oma ajastu konteksti.
