Karu küüsis

Martin Boothi romaan „Karu küüsis” viib lugeja 1950. aastate Hongkongi, kus loo peategelane, noor poiss nimega Nicholas Holford, üritab mõista ümbritsevat maailma keset keerulisi peresuhteid ja poliitilisi pingeid. Tegu on autobiograafiliste sugemetega kasvamise looga, milles põimuvad lapse vahetu pilk, koloniaalkeskkonna varjatud pinged ning perekonna sees pulbitsevad vastuolud. Poisi isa on seotud Briti ametkondadega, ema aga tülpinud, üksildane ja distantne. Nicholas jälgib neid täiskasvanute maailma jäänud inimesi justkui läbi filtri, püüdes mõista nende valikute tagamaid ja otsides samal ajal oma kohta maailmas.

Teose sisemine pinge kujuneb vaikselt, ent järjekindlalt, kui Nicholas tajub, et täiskasvanute maailm on täis vaikimisi kokkuleppeid, varjatud lepinguid ja vääritimõistmisi. Tema kogemused Hongkongi tänavatel ja suhe kohaliku hiina poisiga avavad talle teistsuguse vaatenurga nii võimule kui ka sõprusele. Linna rahutused, rassilised pinged ja kultuuriline eripära imbuvad poisi ellu märkamatult, samas kui tema kodune elu on täis jäiseid vaikimisi ja allasurutud pingeid. Lugu liigub intiimse sisekaemuse ja laiema ühiskondliku fooni piiril, jäädes samal ajal tugevalt keskendunuks lapse vaatenurgale.

Martin Booth (1944–2004) oli briti kirjanik ja luuletaja, kelle loomingus on olulisel kohal nii reisikogemused kui ka koloniaalajaloo peegeldused. Ta kasvas üles osaliselt Hongkongis ning see kogemus on tugevalt mõjutanud tema hilisemat kirjutamist. „Karu küüsis” (inglise keeles „Gweilo: Memoirs of a Hong Kong Childhood”) on ühelt poolt nostalgiline, teisalt kriitiline tagasivaade maailmale, mida enam ei ole, kuid mille mõjud ulatuvad kaugemale kui lapsepõlve mälestused. Boothi täpne ja visuaalne stiil loob elava pildi ajastust, kus isiklik ja poliitiline paratamatult põimuvad.