Eesti varustaja ja Vene värk

Mälestuslik ja humoorikas sissevaade nõukogudeaegsesse argipäeva, kus defitsiit, tutvused ja leidlikkus määrasid elu rütmi. Teos toob lugejani varustaja vaatepunkti – ametimehe, kelle tööks oli tagada, et hoolimata tühjadest poelettidest ja bürokraatlikest takistustest jõuaks vajalik kaup õigesse kohta. Uibo kirjeldab toonast tegelikkust läbi eluliste episoodide, mille keskmes on nii tööelu kui inimlikud olukorrad: järjekorrad, sahkerdamine, altkäemaksud ja nõukogude süsteemi absurdne loogika. Raamat ei romantiseeri minevikku, kuid leiab groteski ja absurdi seest ka sooja inimlikkuse, mis aitas inimestel toime tulla ajastul, kus kõike tuli hankida „oma kanalite kaudu“.

Autor kujutab nõukogude majanduse varjusüsteemi elava detailitäpsusega – kuidas materjalid, varuosad ja isegi toiduained liikusid läbi mitmekordsete vahendajate ning kuidas „varustamine“ kujunes omamoodi ametioskuseks. Vana Tallinna liköör ja välisvaluuta asendasid sageli ametlikke maksevahendeid, tutvused olid tähtsamad kui määrused, ja loovus tähendas võimet süsteemi üle kavaldada. Uibo kirjutab kerge irooniaga, kuid säilitab tõsiseltvõetava ajaloolise perspektiivi, näidates, et varustaja töö oli tegelikult suur vastutus – töö, mille õnnestumine sõltus isiklikust ettevõtlikkusest ja oskusest manööverdada ametliku ja mitteametliku maailma piiril. «Eesti varustaja ja Vene värk» on seetõttu ühtaegu naljakas ja õpetlik lugemine, mis annab aimu, kuidas majandus toimis ajal, mil puudus oli universaalne, kuid leidlikkus lõputu.

Marti Uibo on Eesti autor ja ettevõtja, kes on tuntud oma mälestuslike ja realistlike käsitluste poolest nõukogudeaegsest tööelust. Tema kirjutamislaad on jutustav ja vahetu, kandes edasi toonase aja kõnepruuki ja meeleolu. Uibo raamatud toovad esile tööinimese perspektiivi – mitte ideoloogilisi loosungeid, vaid tegeliku elu praktilise ja sageli absurdse poole. «Eesti varustaja ja Vene värk» kuulub tema humoristlike memuaaride hulka, mis talletavad ajastu vaimu ja kõnekeele nii, et lugeja tunneb end justkui osalejana. Uibo tekstides on tunda ka teatud nostalgiat, kuid see ei ole ilustav, vaid tunnustav: ta kirjutab inimestest, kes suutsid ka piirangute keskel leida võimalusi, naeru ja inimlikku väärikust.