Noorsootöö Eestis. 19. sajandi keskpaigast …

Marti Taru uurimus „Noorsootöö Eestis. 19. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi esimese kümnendi lõpuni“ käsitleb noorsootöö arengulugu Eestis ajateljel, mis algab rahvusliku ärkamisaja eelõhtust ja ulatub 2000. aastate lõpuni. Teos vaatleb noorsootöö kujunemist laiemas ühiskondlikus kontekstis, sidudes selle poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste muutustega. Autor käsitleb noorsootööd mitte ainult kui organisatsioonilist või riiklikult suunatud tegevust, vaid ka kui noorte vaba aja sisustamise, osaluse ja sotsialiseerumise vormi. Eraldi vaadeldakse organisatsioonide rolli, näiteks tuletõrje- ja lauluühingud, skaudiliikumine, pioneeriorganisatsioon ning taasiseseisvumisjärgsed noortekeskused ja projektipõhine töö.

Raamat jaguneb loogiliselt struktureeritud peatükkideks, milles antakse ülevaade noorsootöö sisu ja tähenduse muutumisest eri ajastutel. Käsitletakse tsaariaegse kodanikuühiskonna algemeid, iseseisvunud Eesti Vabariigi institutsionaliseerimisprotsesse, Nõukogude perioodi ideoloogiliselt suunatud süsteeme ja 1990. aastate ümberkorraldusi, mis viisid pluralistliku, projektipõhise ning Euroopa mõjusid arvesse võtva noorsootööni. Autor tugineb mitmekesistele allikatele, sealhulgas arhiividokumentidele, seadusandlusele, varasematele uurimustele ja intervjuudele praktikute ning ametnikega. Selline lähenemine võimaldab mõtestada noorsootööd kui ühiskondlikult kujunenud ja muutuvat nähtust.

Marti Taru on sotsioloog ja noortevaldkonna analüütik, kes on tegelenud noorte osaluse, noorsoopoliitika ja noorsootöö uurimisega nii Eestis kui ka rahvusvahelises kontekstis. Ta on olnud seotud mitmete uuringute ja poliitikasoovituste koostamisega, tegutsedes nii teadlase kui nõustajana. Käesolev teos on oluline panus Eesti sotsiaal- ja haridusajaloo dokumenteerimisse, pakkudes süsteemset ja allikatele tuginevat ülevaadet valdkonnast, millel on oluline roll noorte ühiskonda kaasamisel ja toetamisel.