Arhivaar

Martha Cooley romaan „Arhivaar” on introspektiivne ja kihiline lugu, mis põimib endas armastuse, mälu ja identiteedi teemad läbi kirjanduse ja saladuste. Teose peategelane on noor naine Mattie, kes töötab ülikooli raamatukogu käsikirjade osakonnas. Tema igapäev möödub vaikses ja korrastatud maailmas, mis on täis arhiive, kirju ja kirjanduslikke reliikviaid. Kui ta leiab juhuslikult kuulsale, ent eraklikule luuletajale kuulunud salajased kirjad, mis heidavad uue valguse nii tema töö kui isikliku elu peale, vallandub sündmuste ahel, mis paneb proovile tema eetilised ja emotsionaalsed piirid.

Romaani keskne motiiv on arhiiv kui koht, kus minevik elab edasi vaikuses ja paberil. Mattie enda lugu jookseb paralleelselt minevikus toimunud kirgliku armastuslooga, mille jäljed ta leiab säilikutest. Samas muutub ta järjest teadlikumaks omaenda tühjaks jäänud emotsionaalsest elust ning sisemisest vajadusest defineerida end uuesti. Cooley käsitleb tundlikult ka vaimse tervise, eneseväärtuse ja loomevabaduse küsimusi. Lugejat hoitakse pidevalt kahe ajakihi vahel – olevikus toimuvad eetilised otsused ja sisekaemused põimuvad möödunud sajandi kirjanikuelu ja selle saladustega.

Martha Cooley on Ameerika kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle taust humanitaarias on tugevalt tunda ka tema esikromaanis. „Arhivaar” ilmus esmakordselt 1998. aastal ja sai kiiresti kriitikute tähelepanu oma rahuliku, ent emotsionaalselt mõjuva tonaalsuse ja intelligentse ülesehituse tõttu. Eesti keelde tõlgituna avab see lugejale ukse nii angloameerika kirjanduskultuuri kui ka universaalsete inimlike otsingute maailma. Cooley proosa sobib neile, kes hindavad sisulist sügavust, kirjanduslikke viiteid ja vaikseid, ent määravaid sisemisi muutusi, mis sageli sünnivad just kõige vaiksemas keskkonnas – nagu arhiiviriiulite vahel.