Punamütsike

Märta Tikkase romaan „Punamütsike“ ilmus soome keeles 1986. aastal ning eesti keelde jõudis see 1991. aastal kirjastuse Eesti Raamat vahendusel. Teos on pihtimuslik ja sügavalt isiklik, kandes allegoorilist vormi, kus muinasjutuline Punamütsike-motiiv põimub autori enda elukäiguga. Romaan jutustab naise teekonnast lapsepõlvest täiskasvanuellu, avades suhteid vanemate ja hiljem elukaaslasega, keda sümboolselt kujutatakse Hundina. Lugu käsitleb nii armastust kui ka sõltuvust, tuues esile pereelu keerukuse ja vastuolulisuse.

Teos liigub poeetilise ja samas valusa realismi piiril. Tikkanen toob esile, kuidas isiklikud kogemused, valikud ja suhted kujundavad inimese elu ning kuidas lähedastega seotud raskused jätavad sügava jälje. „Hundikutsikate“ kujundina viidatakse uuele perekonnale ja lastele, kes sünnivad keeruliste suhete keskel. Romaani tonaalsus on pihtimuslik ja aus, andes lugejale võimaluse näha naise elu nii hapruse kui ka jõu kaudu. Lugu asetub feministliku kirjanduse konteksti, tuues esile naise hääle ja tema õiguse oma kogemustest kõneleda.

Märta Tikkanen (sündinud 1935) on soomerootsi kirjanik ja ajakirjanik, kes on tuntud oma autobiograafiliste ja feministlike teoste poolest. Tema loomingus on läbivaks teemaks naise roll ühiskonnas, perekonnas ja paarisuhetes. Tikkase tuntuim teos on „Mehe lugu“ („Mäns liv“, 1978), milles ta käsitleb oma abielu kirjanik Henrik Tikkasega ning alkoholismi mõju pereelule. „Punamütsike“ jätkab sama ausat ja avameelset joont, seades tähelepanu keskmesse naise isikliku kogemuse ning pannes lugejat mõtlema armastuse, sõltuvuse ja vabaduse piiridele. Märta Tikkaneni looming on olnud mõjukas nii Soomes kui ka rahvusvahelisel tasandil, andes talle olulise koha põhjamaade kirjanduses.