Viiskümmend. Neli saatust

Marta Sillaotsa romaan „Viiskümmend. Neli saatust“ on haarav ja mitmekihiline jutustus nelja naise eluteest, mille keskmes on aja paratamatu kulg ning naiselikkuse eri tahud viiekümnendates eluaastates. Romaani tegevus leiab aset 20. sajandi esimeses pooles ning peegeldab nii ühiskondlikke muutusi kui ka isiklikke arenguid. Iga naise lugu on omanäoline, ent kõik neli ühendab elu murdepunkt, kus vaadatakse tagasi noorusele, tehtud valikutele ja nende tagajärgedele, samas kui ees ootab veel palju – uus küpsus, lootused, leppimised ja korduvad küsimused identiteedi kohta.

Sillaots kujutab oma tegelasi realistlikult ja psühholoogilise täpsusega, lastes lugejal näha nende sisemaailma, igatsusi, kartusi ja jõudu. Naiste eluteed on seotud perekonna, töö, armastuse ja sotsiaalse positsiooniga, ning autor toob esile, kuidas igaüks neist suhestub vananemise, ühiskondlike ootuste ja isikliku vabadusega. Lood on kirjutatud tagasihoidliku, ent läbimõeldud keelekasutusega, mis võimaldab tajuda tegelaste mõtlemise nüansse ja meeleolude peenekoelist arengut. Ühine nimetus „viiskümmend“ ei viita üksnes eale, vaid tähistab ka elu vahekokkuvõtet ja uue tähenduse otsingut.

Marta Sillaots (1887–1969) oli eesti kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija, kelle loomingus kohtuvad ühiskondlik tundlikkus ja isiklik introspektsioon. Ta avaldas nii novelle, romaane kui ka esseistikat, ning teda tuntakse eeskätt tugeva naiskarakteri kujutajana. „Viiskümmend. Neli saatust“ kuulub tema küpsemasse loominguperioodi ning väljendab hästi tema huvi naise elukogemuse ja individuaalse enesemääratluse vastu. Teos on sügavalt ajastutruu, ent oma teemade poolest jätkuvalt kõnekas, kõnetades lugejat nii ajaloolise pilgu kui ka inimliku äratundmise kaudu.