Turg

Aga voorimehed, kärutajad ja turunaised, kes jaama ees ootasid järgmist rongi, hakkasid muutuma järjest rahutumaks. Kui ta tuli rongilt, olid naised talt küsinud mune ja võid, aga ta oli öelnud, et ei ole. Voorimehed olid kergitanud talle troskapõlle ja ka kärumehed olid pakkunud oma abi, aga ta oli läinud neist peatumata mööda - vasaku kaenla all mingi pehme paberisse mähitud pamp, parema käe otsas suur, rautatud nurkadega puukast, mille raskus kiskus turjaka mehe üsna kallakile.
Ennäe, kui imelik inimene - rongilt tuli, aga nagu ei teaks, kuhu minna. Kast lumesogasele asfaldile maha pandud, põrnitseb inimene tühja taevast nagu kes teab mis imet. Mis mees see on? mõistatati esiti endamisi. Aga varsti hakati seda arutama pukist pukki ja käru juurest teise juurde.
"Ei tea, kas see arvab siin ausambaks hakata või ... " ütles habemik voorimees, kellel oli vilets valge hobune. "Imelik jah," jätkas varsti ta naaber. "Inimene ronib maalt linna, aga endal ei ole teada sedagi kohta, kus saaks jalad kuivale tõsta.”