Laulud ei lõpe

Metsmesilane
Ma vaatan taevast, arvata ei oska
kas pilvedes on vihm või juba lumi.
Kuid järsku sügiskohinatest kostab
metsmesilase tume sumin
ta vastutuulest raske lend.
Ja rahulikult, vana mehe jõuga
siis tumepunasesse lõvilõuga
ta surub end.
Veel korraks...
Vaprana ning visana
tuult trotsib tema habras tiib.
Ja viimset mett
veel viimse pisara
ta oma härmatanud pessa viib.