Kirves ja kuu

Mart Raua romaan „Kirves ja kuu“ asetub suvitusromaani žanrisse, kuid ei piirdu pelgalt hooajalisuse ja ajaviitekirjanduse elementidega. Teose keskmes on kahe maailmavaate põrkumine – ühelt poolt praktiline, töökas ja kainelt elu tajuv inimene ning teiselt poolt unistav, ideedesse uppuv boheemlane. Suve jooksul hargnevad nende tegelaste omavahelised suhted, arusaamad ja väärtushinnangud, tuues esile, kuidas isiksused ja eluhoiakud üksteist mõjutavad. Loo sündmustik laotub laiali rahulikus tempos, keskendudes pigem sisemisele arengule ja dialoogidele kui dramaatilistele pööretele. Suvila, loodus ja hooajaline argielu toimivad taustana, mille vastu autor uurib inimlikke valikuid ja nende tagamaid.

Peategelaste erinev suhtumine ellu ei väljendu üksnes igapäevastes tegevustes, vaid ka hoiakutes kunsti, töökuse ja inimsuhete suhtes. Praktiline tegelane väärtustab tegutsemist ja eesmärgipärasust, boheemlaslik karakter aga unistusi, isikuvabadust ja loomingulist eksistentsi. Autor ei sea ühtegi seisukohta otseselt paremasse valgusesse, kuid tekstist kumab läbi sümpaatia tasakaalu ja töise meelelaadi vastu. Samas ei jää eluvõõras tegelane karikatuurseks – ka tema kaudu avanevad ausad ja inimlikud sisekõned. Romaan püsib kahe hoiakumaailma vahelise pingevälja najal, kuid leiab oma tooni tasakaaluka pilgu ja soojalt iroonilise huumoriga.

Mart Raud (1903–1980) oli eesti kirjanik, luuletaja ja publitsist, kelle looming ulatus varasest modernismist hilisema ideoloogilise realismi suunas. Tema 1950.–1960. aastate proosa kaldus sageli olustikulise ja ideoloogilise temaatika poole, kuid „Kirves ja kuu“ esindab pigem eluhoiakute poeetilist ja rahulikku käsitlust. Raud oskas kujutada inimesi nii väikeste vigade kui ka siira püüdlusega mõista maailma, ning just sellises võtmes on kirjutatud ka see romaan – kui mõtisklus suvest, inimeseks olemisest ja väärtustest, mis püsivad ka hooajaliste muljete möödudes.