Lahustumine

Johannesel oli esiti veendumus, et ta suudab meestele selgitada, et ta on ekslikult kinni võetud. Ta kinnitas, et käis kõigest lapselapsega jalutamas, näitas neile oma pabereid, mis olid tal kohusetundliku kodanikuna kaasas, ja rõhutas, et ta on üksnes lihtne talupidaja - kindlasti oli siin toimunud mingi eksitus. Kinnivõtjad noogutasid kaastundlikult. "Me saame kõigest aru, kodanik. Kõik saab selgeks, ärge muretsege." Isegi nende silmad ütlesid, et nad mõistavad. Ehkki ikka ettevaatlik, lubas ta endale korraks isegi kergendust - tähendab, natukene asjatamist veel ja ta on vaba minema. Ta viidi majja, juhatati mööda kitsaid koridore siia-sinna, viidi treppidest alla ja siis veel alla. Tema ees avati rauduks. "Palun oodake siin." Kongis - sest seda see oli - jäi ta seisma ja pööras end ukse poole, mis oli juba kolksuga suletud. Ta vaatas ust hämmeldusega. Ta vaatas kambri halle kiviseinu. Ta vaatas paraskit nurgas. Ta vaatas toimunud lambipirni laes. Kulus veel mõni sekund, siis tekkis ta peas lõpuks ühendus. Ta mõistis, et ta on päriselt hammasrataste vahele jäänud. See on lugu, mis läbi nelja põlvkonna vaatleb Eesti olevikku ja minevikku, mitmeosaline mahukas teos ühe eesti pere nelja põlvkonna meeste saatusest.Autorit on huvitanud äärmusolukordade mõju inimpsüühikale.Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse II koht, 2015