Kallis peaminister tegutseb jälle. Valitsuse salakirjad 2011-2015

„Mina ütlesin, et lähim koht, kus praegusel kellaajal viina saab, on Ruhnu. Seeder ütles, et pole probleem, tema kui põllumajandusminister võib iga kell Brüsselist välja kutsuda tellida kalaseirelennuki.
Ruhnu saarele jõudes kukkus Seeder pikali ja avaldas soovi kaissu võtta ajalooline puukirik, millel olevat kaunis nägu ja armsad lohukesed põskedes. Ehkki keelasin arhitektuurimälestise ahistamise kategooriliselt, ei hoolinud Seeder muinsuskaitse ettekirjutusest põrmugi. Õnneks pole hoone kahjustused suured (hamba- ja küünejäljed uksel).Saarel viibides vestlesin kultuurseIt naisterahvaste ja koduloomadega, hoiatades neid Barbara Cartlandi kahjuliku mõju eest. Viina mina nõudnud kelleltki ei ole. Patrulli eest allakirjutanu ei põgenenud, vastupidi, tahtsin juhatada teed tuletorni juurde, mille tipust avaneb hingematvait kaunis vaade Ruhnut ümbritsevale aivazovskilikule meremaastikule. Tagasiteel Tallinnasse mina kedagi ei agiteerinud, lihtsalt paar korda mainisin, et…” Jne.
Minu elust on kirjutatud palju raamatuid, kuid käesolev teos on eriti armas.See meenutab mulle Andrus Ansipi viimaseid valitsemisaastaid, ühtlasi ka kauneid hetki minu lapsepõlvest ja noorusajast, mis möödusid sotsiaalministri vastutusrikkal ametikohal ning minu esimesi samme valitsusjuhi postil.
Mil viisil raamatu autor valitsuse kirjavahetuse kallale pääses, pole tagantjärele enam oluline. Tulemuseks on autentne tõsielukirjandus, mille lugejat tabab hõllandus, magusvalus nostalgia ja äratundmisrõõm.
Peaminister Taavi Rõivas