Kuhu siis taks peab minema?. Kas looma koht on õues?

Marlen Haushoferi loomajuttude kogumik „Kuhu siis taks peab minema? Kas looma koht on õues?“ koondab endasse vahedalt vaadeldud ja emotsionaalselt laetud lühilugusid loomade ja inimeste kooselust. Pealkirjagi küsimus viitab juba kesksele pingekohale – kuidas peaksime suhtuma lemmikloomadesse, kelle roll on ajas ja kultuurilises kontekstis muutunud. Haushoferi lood seavad fookusesse väikese inimese ja tema looma suhte, kus sageli kerkivad esile kahetsus, hool, segadus või süü. Need jutud ei paku lihtsaid vastuseid ega peatu ainult armsatel detailidel, vaid avavad kergesti mõistetavas keeles keerukaid tundeid ja eetilisi küsimusi.

Autor kirjeldab erinevaid loomi – koeri, kasse, linde, isegi siile – ja nende suhteid inimestega linnas või maal, suurlinna korteris või vanas talumajas. Lood ulatuvad lapsepõlvemälestustest kuni igapäevaste juhtumiteni, kus loomade saatus sõltub inimeste otsustest. Käsitletakse nii loomade rõõmu kui ka nende hirmu ja haavatavust. Kuigi tekstid on pigem jutustava iseloomuga, läbib neid kriitiline hoiak loomaomanike hooletuse või mõtlematuse suhtes. Samas ei ole Haushofer moraliseeriv, vaid püüab mõista ja panna lugejat endalt küsima, kuidas meie otsused peegelduvad neis, kes meist sõltuvad.

Austria kirjanik Marlen Haushofer (1920–1970) on eesti keeles tuntud eeskätt oma romaaniga „Sein“, kuid ka tema esseistlikud ja autobiograafilised loomajutud pakuvad samavõrd sügavat mõtlemisainet. Haushofer oli tähelepanelik vaatleja, kes tundis nii looduse kui üksilduse keelt, ja see väljendub selgelt ka selles kogumikus. Tema lühipalad on kirjutatud vaoshoitud, ent emotsionaalselt täpse häälega, mis avab lugejale loomade maailma ilma liigselt ilustamata.