Prints ja kerjus

Mark Twaini „Prints ja kerjus“ on ajaloohõnguline seiklusromaan, mis viib lugeja 16. sajandi Inglismaale, kus juhuse tahtel vahetavad kohad kaks poissi – kuningapoeg Edward ja vaene kerjus Tom Canty. Nende sarnane välimus võimaldab neil sattuda teineteise elu asemele: Tom pääseb lossi luksusesse, samas kui Edward peab kogema vaeste elu tänavail. Vahetus paljastab mõlemale peategelasele teistsuguse maailma ning sunnib neid mõtlema õigusemõistmisele, võimule ja ühiskondlikule ebavõrdsusele. Romaani keskne küsimus on, mis teeb inimesest juhi ja kuidas kasvukeskkond kujundab meie arusaamu õiglusest ja inimväärikusest.

Twain kujutab detailirohkelt nii kuningakoda kui ka Londoni äärealasid, andes edasi ajastu kombeid, hierarhiat ja vastuolusid. Edwardi kogemused vaeste keskel avardavad tema arusaamist valitsemise moraalsest vastutusest, samal ajal kui Tomi heasüdamlikkus ja kaine mõistus aitavad tal kohaneda keeruka õukonnamaailmaga. Romaani tegevustik on küll ilukirjanduslik, kuid põimub Inglise ajaloo tegelaste ja sündmustega – eelkõige kuningas Edward VI isikuga. Twain esitab võimukriitikat läbi huumori ja iroonia, ent ei kaota empaatiat oma tegelaste vastu, võimaldades lugejal samastuda nii kõrgete kui madalate seisuste esindajatega.

Mark Twain (1835–1910), kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens, oli Ameerika kirjanduse üks silmapaistvamaid esindajaid. Teda tuntakse eelkõige huumorimeele, terava ühiskonnakriitika ja eluliste tegelaskujude poolest. „Prints ja kerjus“, mis erineb tema tuntumatest Mississippi-äärsetest romaanidest nagu „Tom Sawyeri seiklused“ või „Huckleberry Finni seiklused“, näitab Twaini mitmekülgsust kirjanikuna. Ta kasutab Euroopa ajaloos toimuvat lugu, et käsitleda universaalseid teemasid nagu identiteet, õiglus ja ühiskondlikud piirid, muutes selle teose sobilikuks nii noorele kui ka täiskasvanud lugejale.