Lugu vanast oinast

„Lugu vanast oinast“ on üks Mark Twaini vähem tuntud, kuid vaimukalt eksperimentaalne tekst, mis kujutab endast omalaadset paroodiat ning kirjandusliku jutuvestmise satiiri. Tegemist on lühikese proosapalaga, milles autor mängib teadlikult jutustamisreeglitega, esitades loo, mis ei vii kuhugi ja mille sihiks näib olevat iseenda jutustamisprotsessi naeruvääristamine. Twain esitleb lugejale vana meest, kes lubab rääkida huvitava loo ühest oinast, kuid kaldub pidevalt teemast kõrvale, suutmata kunagi jõuda loo sisuni. Selle asemel rändab ta läbi seosetute kõrvalepõigete, detailide ja kõrvaltähtsate meenutuste, mis üha enam rõhutavad jutu mõttetust, ent ka selle vaimukust.

Twain kasutab siinkohal oma kuulsat irooniatunnet ja keelelist teravust, et kritiseerida tühisust, mis võib peituda sõnades, kui neis puudub tegelik mõte või suund. „Lugu vanast oinast“ on nagu vormiline labürint, kus igal võimalikul pöördel ootab uus eksitus, uus kõrvale kaldumine ja uue mõttelõnga ajamine, mis lõpuks viib lugeja tagasi algusesse. Tekst ei taotle emotsionaalset mõju ega moraalset õpetust, vaid osutab pigem sellele, kui ebatõhus, kuid samas naljakas, võib olla inimlik jutustamisvajadus, kui see allub harjumustele ja suutmata kontrollida mõtete voolu. Lugu töötab ühtaegu kui satiir jutustamise enda üle ja kui meelelahutuslik keelemäng.

Mark Twain (1835–1910), kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens, on Ameerika kirjandusklassik, kelle loomingus põimuvad huumor, ühiskonnakriitika ja inimloomuse mõtestamine. Enim tuntud on ta romaanide „Tom Sawyeri seiklused“ ja „Huckleberry Finni seiklused“ autorina, kuid tema rikkalik lühivormide pärand sisaldab ka eksperimentaalseid ja iroonilisi tekste, mille kaudu ta testis keele ja jutu struktuuri piire. „Lugu vanast oinast“ on näide Twaini võimest pöörata kirjutamise protsess ise naljanumbriks, tuues lugejani mängulise ja eneseteadliku jutustuse, mis pilkab nii autorit kui publikut.