Hei, Dima!

Raamat „Hei, Dima!” seob suvise juhusliku kohtumise loo kahe teismelise maailmadega, mis paiknevad samas väikelinnas, kuid on harjumuse ja kogemuse poolest erinevad. Dima kasvab peres, kus põimuvad mitu päritolu ja mälulugu; Mirja tuleb pealinnast ning jõuab linnakesse ajutiselt. Teos näitab, kuidas esimene vestlus viib sõpruseni ning kuidas uued suhted panevad proovile senised ettekujutused keelest, kommetest ja sellest, kelle kõrval on mugav olla. Lugu liigub tänava, kodu ja vaba aja paigad läbi, hoides fookust hetkedel, kus valik mõjutab rohkem kui selgitus. Sõprus kasvab väikeste tegude kaudu: teineteisega arvestamine, piinlikkuse talumine, oskus kuulata, kui teisel on kodus pingelisem, kui koolis. Nii sünnib jutustus, milles päritolu on fakt, kuid mitte piire sulgev kategooria.

Teos töötab episoodidena, mis koonduvad järk-järgult üheks liiniks: juhututtavus muutub harjumuseks, harjumus loob usalduse, usaldus annab julguse rääkida asjadest, mida muidu ei puudutataks. Romaan ei väida, et erimeelsus kaob; see näitab, kuidas erimeelsus ei pea katkestama kõnet, kui osapooled valivad rahu, mitte võidu. Tekst kasutab otsekohest dialoogi, mis hoiab stseeni selge ja arusaadava; stseenid seovad linnaruumi ja pereelu nii, et lugeja näeb, kuidas otsused sünnivad argises rütmis: kes helistab ja millal, kuhu minnakse, mida öeldakse ja mis jääb ütlemata. Loo telg on väikepraktikates: keelevalik, viisakus, vabandus, kokkuleppe pidamine. Nende ümber rullub lahti arusaam, et „meie” ja „nemad” ei ole valmis vastused, vaid tegevused, mida inimene oma suhetes kordab või muudab.

Autor Marje Ernits kirjutab selgete olukordadega noorteromaane, kus tegelaste otsused ja tagajärjed jäävad nähtavaks ilma õpetliku toonita. „Hei, Dima!” pälvis äramärkimise Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev noorsooromaanivõistlusel 2008. Lugu kasutab autori jaoks omast võtet hoida vaade inimesele, mitte loosungile: tegelased liiguvad eluolulistes raamides, kus tähendus tekib teostusest, mitte deklaratsioonist. Ernits laseb tegelastel teha ruumi teineteisele, et näha, millal sõprus asendab eelarvamuse ning kuidas päritolu jääb loo osaks, kuid ei juhi seda. Nii kujuneb romaaniks teekond, milles noored õpivad hoidma valikut, mille on teinud, ning näevad, et mitmest juurest võib kasvada üks toimiv suhe.