Temal olid linnud. Maa ja vee vahel. Romaan ja novelle

Soome kirjaniku Marja-Liisa Vartio kogumik „Temal olid linnud. Maa ja vee vahel“ koondab ühte köitesse romaani ja valiku novelle, millele on omane poeetiline atmosfäär, sisemaailmade detailne uurimine ning nihestatud tegelikkusetaju. Pealkirjaga romaan „Temal olid linnud“ on lugu eakast naisest, kelle elu keerleb ümber meenutuste, vaatluste ja kummalise sümbioosi elava ja väljamõeldu vahel. Tegelaste suhted on täis vaikust, ootusi ja pettumusi – tegevustik kulgeb aeglaselt, ent sisemine pinge ja alateadlikud voolud loovad intensiivse meeleolu. Looduse, elu ja surma vahelised piirid sulavad kokku ning jutustaja pilk on korraga osavõtlik ja irooniline.

Novellid, mis järgnevad romaanile, jätkavad sarnaste teemade käsitlemist, liikudes väikeste sündmuste ja sisemiste peegelduste kaudu. „Maa ja vee vahel“ ning teised kogumiku lood avavad inimestevahelisi suhteid, tajupiire ja mälestusi. Sõnaline täpsus ja detailitundlikkus loovad iga loo puhul eraldiseisva, kuid äratuntavalt Vartiole omase maailma. Autor ei otsi otseseid vastuseid, vaid kujutab inimese teadmatust, kõhklusi ja püüdu mõista elu ilma kindla raamistikuta. Loodud karakterid on sageli vaiksed, vaatlejad, ent sisemiselt pingestatud, liikudes aeglaselt, kuid sihipäraselt läbi omaenda maailmade.

Marja-Liisa Vartio (1924–1966) oli soome proosakirjanik ja luuletaja, kelle looming on jäänud tuntuks oma keelelise tundlikkuse ja psühholoogilise sügavuse poolest. Tema teosed liigutavad end sageli unenäolisuse ja realistliku kujutuse piiril, ühendades lihtsaid argiseid olukordi filosoofiliste allhoovustega. Vartio loomingut on seostatud nii modernistliku kui varasema lüürilise proosaga, ning ta on jäänud mõjukaks hääleks Soome kirjanduses, kelle loomingut tõlgitakse ja uuritakse ka aastakümneid pärast tema varajast surma. Eesti keeles ilmunud kogumik annab hea läbilõike tema stiili iseloomust ja temaatilisest haardest.