See on siis kevad

Romaan „See on siis kevad” kujutab Soome väikelinna miljööd ja kahe inimese ootamatut lähedust, mis areneb argiste toimetuste ja juhuslike kohtumiste taustal. Lugu liigub rahulikus tempos, rõhutades pigem tundevarjundeid ja meeleolusid kui suurejoonelisi sündmusi. Keskmes on naine ja mees, kelle elud ristuvad, ning nende suhe, mis saab hoo sisse igapäevastes hetkedes, kuid viib lugeja paratamatult eksistentsiaalsete küsimuste juurde. Teos seob kevade kui looduse taassünni inimeste sisemaailmaga, kus ärkavad uued soovid ja samas kahtlused.

Raamat ilmus eesti keeles 1972. aastal kirjastuses Eesti Raamat. Selle tõlkis Luule Kastein ja kujundas Marje Üksine. Tekst on napp, ent kujundlik, ning jätab sageli palju lugeja enda tõlgendada. Teos eristub just oma sisemise rütmi ja sõnastuse lihtsuse kaudu, mis lubab esile tulla õhustikul ja peenel tundekujutamisel. See ei paku sirgjoonelist arengut ega dramaatilisi lahendusi, vaid avab elu sellisena, nagu see on – täis ootamatusi ja vaikseid pööreid, mis saavad määravaks.

Marja-Liisa Vartio oli 20. sajandi soome kirjanduse üks olulisemaid naisautoreid. Ta alustas oma loomingut luuletajana, kuid leidis hiljem tunnustuse proosakirjanikuna. Tema teosed keskenduvad sageli naise siseilmale, argielu nüanssidele ja inimestevahelistele suhetele. Vartio proosa on tuntud oma poeetilise keele ja vaikse pingestatuse poolest, mis seob igapäevase kogemuse sügavama filosoofilise tunnetusega. „See on siis kevad” kuulub tema tuntuimate romaanide hulka ning kinnitas autori kohta soome kirjanduse uuendajana.